Minu vanavanaisa Jaan Liiva (1857-1918) oli üks neist, kellel polnud talu ega maad. Ta oli metsavaht Põltsamaa lähedal. Tal oli kaks poega ja kolm tütart. Nähtavasti oli metsavahi amet piisavalt tasuv. Jaan andis mõlemale pojale hea hariduse. Vanem poeg Mart (1882-1972) oli võimeline lisaks kohalikule haridusele (pole täpselt teada, missuguses koolis ta õppis) ka edasi õppima. Teine poeg Hans (1888-1925) lõpetas Aleksandri linnakooli Põltsamaal ja teenis Eesti raudteel. Temagi arvas, et suudab rohkem. Koos mindi 1914. aastal tsaaririigi pealinna Peterburgi. Pole jällegi täpselt teada, millise kooli või kursused Mart lõpetas, igatahes sai ta sealt saksakeelse haridust tõendava dokumendi, erialaks „mehhaanika meister“. Seejärel läks (või suunati?) ta mõneks ajaks Tveri kubermangu koolidirektoriks. Pärast revolutsiooni tuli ta perega Eestisse tagasi, oli tööstuskeskkooli juhataja Haapsalus ja Põltsamaal. Enne sõda oli Mart Põltsamaal ainuke inimene, kellel oli õigus autojuhi lube välja anda. Ta oli ka aktiivne ühiskonnategelane – kaitseliitlane ja kohaliku jahimeeste seltsi esimees. Elas kõrge eani.

Tema vend Hans (minu vanaisa) läks tööle Peterburi Soome raudtee ametnikuks. Ta sai mitu korda ametikõrgendust ja 1918. aastal oli ta juba jaamaülema abi. Kuid peale Eesti iseseisvumist otsustas temagi kodumaale tagasi tulla. Kahjuks suri ta koos abikaasaga noorelt tuberkuloosi.
Jaan Liiva oli piisavalt jõukas mees. 1911. aastal, juba 54 aastasena, täitus tolle aja iga talupoja unistus – ta ostis Harjumaale Kose valda talu. Koos naise ja kolme tütrega kolitigi Põltsamaa lähedalt Harjumaale. Kui pojad olid lõplikult linnastunud ja enam talupidajaks saada ei soovinud, lootsi Jaan tütardele. Aga seegi lootus polnud kindel. Tütredki olid saanud 6-klassilise hariduse ja unistasid linnaelust. Oli ju Tallinn vaid 20 km kaugusel. Kui pojad Mart ja Hans Peterburgi läksid, võtsid nad õe Anna (1895-1968) endale perenaiseks kaasa. Vaid lühikest aega pealinnas elanuna ei soovinud Anna enam eluks ajaks maatööle jääda. Tal oli küll kodukülas kavaler, kellega tunded vastastikused ja paariminekki üsna kindel, aga kui venna tuttav linnamees kosja tuli, võeti kosjad vastu. Linnaelu meelitas, kuigi peigmees oli leskmees ja vaid 3 klassi haridusega „aidamees“, praeguses mõistes laohoidja. Mingit ametit oskamata läks Anna tööle Tallinna tapamajasse soolte ettevalmistajaks vorstitööstusele. Aga see tundus ikka parem kui maatöö.

Ka vanem õde Ida (1893-1977) sai linna mehele. Tema mees oli jõukas ärimees, Võhma eksport-kaubamaja esindaja Inglismaal. Kahjuks raiskas ta kogu oma vara hobile – ta oli esperanto keele huviline ja andis omal kulul välja esperanto keele sõnaraamatu. Ida töötas enne abiellumist Tallinnas koloniaalkaupluse müüjana. Ta õppis ära saksa ja vene keele.

Hiljem töötas pikka aega mitmes EV sõjaväeosas: Naissaarel ohvitseride kasiino perenaisena ja Randvere sõjaväeosas kokk-perenaisena.

Isatallu jäi noorim õde Salme (1900-1959). Talle heitis silma oma talu sulane. Jaan ise oli juba surnud, kuid ema ei lubanud tütart sulasele mehele. Noored olid kannatlikud ja abiellusid alles pärast ema surma, kui Salme oli juba 30 aastane. Surres oli ema nõue, et talu jääb Salmele, kui teised õed-vennad ja nende lapsed võivad käia isatalus, millal tahes, ning aidates heinateol ja kartulivõtul, saavad ikka isakodust midagi kaasa. Salme täitis ausalt ema soovi. Neil endil oli kaks poega. Suviti olid maal ka õdede Ida ja Anna lapsed. Noorelt surnud vend Hansu lapsed aga kasvasidki nende juures üles. Maal olla ja käia oli tore, aga kõigist neist said ikkagi linnainimesed.

Salme perel läks suhteliselt hästi. 1939. aasta talundite loenduslehe järgi oli neil maad 43,6 ha, neli hobust, seitse lehma, kaks siga, 10 lammast, seitse kana ja 19 hane. Nende pere ei kavatsenud küll linna minna. Aga saatus tahtis teisiti. Tuli sõda, nõukogude kord, sundkollektiviseerimine. Kogu vara võeti kolhoosi. Perele jäi üks lehm ja kanad. Salme oli sunnitud kolhoosi astuma, et vähemalt talu alles jääks. Mees ja lapsed läksid linna. Loodeti, et ajutiselt. Elama asuti Salme õe Anna kahetoalisse ahjuküttega korterisse üldpinnaga 34 m2, kus juba enne elas 4 inimest. Ruumi oli vähe, lapsed magasid põrandal. Salme mees läks transporditööliseks. Igal laupäeva õhtul (tol ajal oli vaid üks puhkepäev nädalas) sõitis juhusliku veoauto lahtises kastis maale (maaliinide bussid pärast sõda veel ei käinud), pühapäeva õhtul jälle linna tagasi. Aeg läks, aga kolhoosid jäid. Viimasel, 1957. a talvel said ka Salmele seltsiks ja julgestuseks olnud kaks koera hukka. Vist hundid murdsid maha. Siis otsustatigi, et ka Salme tuleb linna elama. Selleks ajaks oli jõutud kokkuleppele ülakorrusel elava mehega, kes loovutas neile ühe toa elamiseks. Kui ta mõne aja pärast suri, jäi ka teine tuba Salme perele.

Kuna Salmegi mingit linnatööd teha ei osanud, läks ta tööle Šnelli tiigi pargi koristajaks.

Linna kolides polnud võimalik palju varandust kaasa võtta. Aga ainsast lehmast ei raatsitud kuidagi loobuda. Pärast sõda ei olnud veel keelatud äärelinnas loomi pidada. Leiti tollase Lasnamäe veerul eramaja, kus oli sobiv kuurialune lehma pidamiseks. Oli väga tülikas käia lehma lüpsmas ja talveks heina tegemas. Rohkemaks, kui üheks talveks jõudu ei jätkunud, sest Salme jäi ise haigeks ja peagi suri vähki. Ainult kaks aastat saigi ta linnaelu maitsta. Nii et maal enam elada ei saanud, linnaelu aga polnud saatusest ette nähtud.

Isatalu jäeti lihtsalt maha. Pikka aega seisis see tühjana, kellelgi polnud südametunnistust võõrasse tallu elama minna, kolhoosile see ka ei kõlvanud. Veel 1967. aastal seda kohta vaatamas käies seisis maja varemetes, ilma katuseta. Köögipõrandast kasvas mitme meetri pikkune puu. Kuid kui kolhoosid rikkamaks said ja inimestel südametunnistust vähemaks jäi, olevat keegi võõrsilt tulnud agronoom pärast 1970. aastat endale sinna paekivi seinte vahele maja ehitanud.

Mina ise olin siis, kui sugulased maal elasid, veel liiga väike, et midagi erilist mäletada. Üks asi siiski tuleb meelde. Salme vanem poeg oli kusagilt hankinud raadio. Elektrit meil polnud, võib-olla mängis see patareidega? Igatahes oli ta külas tehtud mees. Ta hankis ka kusagilt valge sireli istikuid ja istutas need kaevu juurde maha. Vaid ühe kevade saigi seda õiteilu nautida enne linna kolimist. Veel mäletan, et uudse asjana istutati maja seina äärde vastu päikest tomatitaimed. Kasvuhooneid ju ka siis veel ei olnud. Kui lastel läksid päeval kõhud tühjaks, siis ei hakatud pliidi alla tuld tegema. Söödi võileiba, tomativiilud peal. Või määriti saia peale mett. Peale joodi piima. Sooja sööki sai õhtul.

Hilisemat nõukogudeaegset elu maal ma ei tea. Meil rohkem sugulasi maale ei jäänud.

Lugu on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga.