Sahvt, mant ning komm-morjenviiderid


Olustvere hoidiste mess 2012
Foto: Sven Arbet

Olen üks endale hammastega haua kaevajaist: tean küll, missugune oleks tervislik toitumine, aga see ei lange alati kokku minu arusaamisega toidust kui naudinguallikast.

Maitsva roa söömine ja hea joogi joomine on minu jaoks kindlalt esimesel kohal nende kolme tegevuse seas, mida inimesel ei olevat võimalik katkestada (teised kaks on sügeleva koha kratsimine ja kaugel käinud sõbra muljetamine). Tütarde jutu järgi olevat minult saadud parim elureegel see, et külas peab palju sööma: teed sõbrale heameelt ja vaenlasele vingerpussi.

Söömistavad tulevad kodunt kaasa. Ma olen maalaps, ent mu emapoolsed vanavanemad elasid noorusajal linnas. Vanaema oli vallalisena 10 aastat Paide kuulsa apteekri Brasche majapidajanna, mis andis talle ja vanaisale julgust rentida kõigepealt samas karskusseltsi teemaja ning pidada enne I maailmasõda Türil pagariäri. Mina mäletan toda vanaema ehk mammat koduküla Nurmsi poest Tallinna–Tartu maantee ääres.

Kaupluseruum jäi 1940. aasta suvest tühjaks ning oli mamma eluajal lettide, riiulite, sahtlite ja kunagiste lõhnadega ruumikas panipaik. Majas oli veel sahver ning lisaks tagaaias topeltustega jahe võlvkelder, kus jagus ruumi liha- ja kapsatünnile, rääkimata kartuleist või juurviljadest. Sinna kippusime me noorema vennaga alati, kui mammal külas olime, sest enamasti oli mõnes savikausikeses viimasest torditeost üle jäänud magusat võikreemi, mis leivale määrituna sõja ajal ja järel laste komminälga kustutas.

Seotud lood:

Mamma oli nimelt ümbruskonna kõige hinnatum tordimeister, kes oskas kooke kaunistada nii võirooside kui krüsanteemidega, eritellimusel tegi ta neile isegi kärbseseeni. Imelised merevaigukarva lehed lõikas ta omatehtud, ainult selleks otstarbeks hoitud eestiaegsest õunamarmelaadist. Töö käis tellija materjalist ning tegija palk oli natuuras umbes kahe kunagise Eesti krooni väärtuses.

Salajane tort

Igal suvel oli minu, venna ja mamma salateoks ema sünnipäevatordi valmistamine. Juuli algusest peale sokutasime iga päev kaks-kolm muna trepi alla korvi. Sünnipäevaeelsel päeval viisime munad mammale, teel korjasime koplikraavi pervelt esimesi maasikaid ja lükkisime timutikõrtele. Tort oli alati sama, 20 munast biskviitkook muna-võikreemi ja pealepuistatud metsmaasikatega. Mäletan ühist torditegu, kui me vennaga suurtes savikaussides tüütult kaua munakollaseid hõõrusime ja munavalgeid kõvaks vahuks vispeldasime. Hõõruda tuli alati päripäeva, muidu pidi lahti hargnema. See tuleb mulle meelde ka praegu, kui ma enam ei vaevu munakollaseid valgetest eraldama ja suristan oma vahud mikseriga kokku. See käib muide ka päripäeva…

Mamma õpetas mind seeni tundma. Ühel uduvihmasel päeval tegi ta karjamaakaevu juurde tule üles, me küpsetasime sütel leparaagudele aetud kuuseriisikaid ja kastsime kaasavõetud kilusoolvee-hapukoorekastmesse. Küllap oli seegi mamma tarkusest, et meie pere sõi koplist korjatud šampinjone, ehkki külas peeti neid sitaseenteks (mida nad paraku ju ongi).

Vanaema jäi elu lõpul hädiseks, aga kuni ta veel suutis, oli tal lõunaks ikka supp, praad ja midagi magusat laual. See polnud mingi priiskamine: mamma oli väga kokkuhoidlik ja õpetas ikka, et kui kõhutäide polegi igakord mokkamööda, peaksid viimased suutäied maitsvad olema: siis jääb tunne, nagu oleksid ainult head-paremat vitsutanud. Pensionärina sai ta kolhoosilaudast iga päev pool liitrit piima, kui vaja, võis ka juurde osta, aga nii rõõsalt kui hapupiimalt riisus ta kõigepealt “mandi”, millega toitudele maitset anda.

Mõistagi ei teinud mamma igal päeval kolme sööki, aga suppi sai ju mitu päeva soojendada, supilihast sai kartulite-juurvilja juurde kastme teha ning vähemasti kisselli oli ikka saia kõrvale võtta või mannapudru peale panna. Ta õpetas mullegi, et tehku ma igal päeval üks roog, siis ei lõpe toit korraga otsa.

Kui polnud suhkrut moositeoks, siis tegi mamma vaarikatest-sõstardest kääritatud sahvti (mahla), vekkis (säilitas) tikrid külma keedetud vee all pudelites, ajas rabarberivarred ribadeks lõhki ja riputas nöörile kuivama, õunte kuivatamine käis niikuinii ka lahedamatel aegadel. Üht isevärki hoidist tegi ta veel: pani noored tükeldatud türgioad klaaspurki vajutise alla soola, kust sai hiljem supile lisada.

Mamma pidas mesilasi ja linnumagus aitas sõjaaegu üle elada, seda sai jaopärast saiale-leivale ja pannkookidele määrida, lusikakaupa peedisiirupiga tehtud kissellisse maitseks mõõta ja mahlavette lisada.

Meie suurele perele kulusid neil aastatel väga ära mamma tehtud viljakohv, kama ja tärklis.

Mamma oli oma kahe tütre kasvatamisel olnud ülimalt range: nädalapäevast hoolimata löönud ta nad kell kuus maast lahti, üks pidanud hakkama käsitööd, teine perele süüa tegema. Söömisel sallitud siiski maitse-eelistusi: pereisa olevat pannud tangusupitaldrikusse kõigepealt soolasilgud ja siis kuuma supi, üks tüdrukutest söönud kiluvõileivaga ja teine suhkru-kaneeliga, mamma võisilmaga. Mõlemast tütrest said head toiduvalmistajad.

Mamma tsaariaegse kokaraamatu on ajahammas paraku konsumeerinud. See oli gooti kirjas ning ma mäletan sealt soovitusi kasutada peenemat Moskva jahu ja tarvitada soola-suhkrut-pipart-loorberit mao järgi. Mamma toitudest on ka minu repertuaaris ahjus pekise lihaga stoovitud (hautatud) kaalikakuubikud, ülepannikoogid seene- või lihatäidisega (temal “komm-morjenviiderid”) ja “vaesed rüütlid” – piimas leotatud saiaviilud, millele paks kuum kissell kallatakse ja suhkrut-kaneeli peale riputatakse.

Tädi Anna kartulid

Üheks meie pere meelisroaks olid “tädi Anna kartulid”, mille nime osas emal ei olnud vettpidavat seletust, oli ju mamma suguvõsa ainus Anna. Olin rabatud, kui hiljuti leidsin Inglise toidugurmaanide ajakirja Delicious traditsiooniliste roogade numbrist toimetaja repliigi: “as especially made Anna's potatoes we all remember”. Küllap mamma õppis nende valmistamise virtinaks olles ära.

Meie ema kodused toiduoskused olid mammalt päritud, aga kindlasti oli temalgi kasu ajast, kui ta Tallinnas doktor Hasenjägeri toatüdrukuna kaasavararaha teenis. Iga kord, kui me mõnd vormirooga tegime või sõime, jutustas ema, suured silmad teatraalselt ümmargused, kuidas ta koka vabal päeval lõunaks kartulivormi teinud, mida nad koos prouaga söönud. Õnnekombel jäänud just tema enda kahvli harudesse peenike kullast randmekett, mille kadumist ta polevat märganudki… Kui vähe puudunud, et selle antisanitaarse asja leidnuks pirts sakslanna oma taldrikult või – taevas hoidku – hamba alt!

Lugu on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga.