Vanaisa küüditajatele: ärge meie vanu konte Siberisse viige, laske meid mõlemaid oma koduõue peal maha

 (7)
Virtsus õitseb rukkilill
Foto: Mari-Liis Väits

Olen poolpime vanamees ja kirjutan mälestusi oma vanaisast, Metsalõuka talu vanast peremehest Aadu Toomist. Vanaisa oli väga töökas ja suur meister igasuguste talutööde tegemisel. Vaatamata oma vanusele, ma ei ole kunagi näinud teda tegevusetult olemas. Alati leidis tööd, kas mõnda tööriista parandamisel või uue valmistamisel ja mida tegi väga korralikult. Tehtud tööriistad olid kui suveniirid.


Üks eriline mälestus vanaisast on jäänud meelde, kui alustati uudismaade rajamist ja selleks kasutati traktoreid künnitöödel. Ka meie talus, koos kolme taluga ühises soos, telliti traktor kündi tegema. Künnivagu oli pikk, see läbis nelja talu maa. See töö oli väga huvitav ja lõbus, eriti lastele. Lastele leiti isegi kasulik tegevus. Meid pandi künniviilu peale hanereas käima, et saaks künniviil korralikult maha surutud ja et see tagasi vakku ei langeks. See oli nii lõbus tegevus, et unustasin ära, millal pidin koju minema. Et ma kokkulepitud ajaks koju ei tulnud, tuli vanaisa mulle järele. Muidugi oli vanaisal suur huvi seda soos kündmist vaatama tulla. Kui ma vanaisa käekõrval koju läksin, mäletan seda, mis vanaisa rääkis: „Nüüd ma võin rahuliku südamega surra, sest ma olen näinud seda maailma imet, et masin künnab ja hobuseid ei ole vaja!“ Vanaisa oli vähese jutuga mees aga seda, mida ta ütles või käskis, see oli väga järele mõeldud.

Seotud lood:

Meenub alati üks sündmus, mis kunagi ei unune, ja mis tõstis vanaisa, samuti ka vanaema, minu silmis pilvede kõrgusele. See oli 1. juuli 1941 aasta, kui tulid küüditajad meie perekonda ära viima. NKVT mees luges vene keeles äraviimise otsuse ja kaasasolev tõlk eesti keelde tõlkis. Teatud aeg anti ka, mis ajaks pidi reisuks valmis olema. See kõik oli nagu välk selgest taevast. Oli üldine segadus meie 9-liikmelises suures peres. Mida vajalikku kaasa võtta või maha jätta. Siis äkki vanaisa ja vanaema väga tõsiste nägudega astusid koos NKVT mehe ette ja ütlesid, et oleme sünnitanud ja kasvatanud üheksa last, oleme eluaeg rasked talutööd teinud, ärge küll meie vanu konte Siberisse viige, kui oleme milleski süüdi, siis palun laske meid mõlemaid oma koduõue peal maha ja kohalikud inimesed matavad kalmistule oma tütre Kristiina juurde. Järgnes piinlik vaikus, siis järgnes tasane venekeelne jutt tõlgi ja NKVT mehe vahel. Tõlk teatas siis, et ülemus on otsustanud vanaisa ja vanaema küüditamisest maha jätta ja tädi Juuli jääb nende hooldajaks.

Isa Kaarel ja ema Hilda oma nelja pojaga: Kaalep(20), Mihkel(17), mina Ilmar(17) ja Kalju(6), pidime oma saatusele vastu minema. Isale ja Kaalepile jäi see viimaseks kodus olemiseks. Hiljem selgus, et küütamiseks ettenähtud inimeste nimekiri oli pikk ja valikuvõimalus oli keda viia, keda maha jätta.

Veel on mul üks meeldejäänud mälestus vanaisast. See oli siis kui 1941.a sügisel Saksa armee jõudis Saaremaale, kuupäeva ei mäleta. Sõdurid külgkorvidega mootorratastega(tsiklitega) sõitsid meie õue. Olime just lõunalauas söömas ja püüdsime aknast piiluda, mis õues toimub. Üks sõdur tuli tuppa ja tervitas eesti keeles, mille peale vanaisa tõusis laua tagant läks sõduri juurde haaras ta ümbert kinni ja kallistas ning nuttis. Ma ei ole kunagi seda näinud, et vanaisa nutab, isegi küüditamise päeval seda ei olnud, või ei pannud siis suures segaduses tähele. Nüüd aga nägin vanaisa nuttis, suured pisarad langesid näo kaudu alla. Sõdur oli väga ehmunud sellest, et üks Eesti taat teda niimoodi kallistab. Kui hiljem vanaisa käest küsisime, miks ta nii toimis, vastas, ma arvasin, et on meie Kaalep. See sõdur oli küll natukene Kaalepi sarnane, mis vanaisa eksitas ja hiljem oli ise ka kohkunud olekus. Kaalep oli Patareivanglast 8.augustil ära viidud ja oli juba Siberis, kus ta 29.mail 1942 aastal, peale omale 8 aastast kohtu otsust suri. Niisugused tähtsamad mälestused on jäänud oma vanaisast Aadust.

Veel tahan meenutada oma vanaema Kadri, sest ta oli küüditamise päeval sama vapper kui vanaisa. Ta oli sündinud Metsaääre külas Tõmbi talus, kus pereisal Laratsil oli 23 last. Minu vanaema oli sündinud teise lapsena. Õdesi-vendi oli tal 22. Neid jätkus igalepoole: Vene-Jaapani sõtta, Esimesse maailmasõtta, Vabadussõtta, küüditamiseks ja isegi sõjapõgenikeks Ameerikasse. Kõik nad olid tublid Eestimaa inimesed, nende talud olid eeskujulikud, kasvatati tõukarja ja oldi aktiivsed ühiskondlikus elus. Pean oma vanaema maailma parimaks vanaemaks, ka seda tuleb oma vanaisa kohta mainida.