Visioonid Eestimaast
Pärast suurt sõda jäid meeste toolid perelaua taga tühjemaks.
Sinna istusid naised.
Nad olid isad ja emad.
Sõjast on möödas rohkem kui 70 aastat. Ikka on paljud toolid tühjad. 84 500 naist on Eestimaal, kel pole kaasat.
Naised mehestuvad ja mehistuvad. Naised on hakanud seppadeks. Naised taovad rauda. Soome sepp teispoolsuses möirgab. Meeste sugu maa peal hääbub.
Mehe au maa peal on ohus. Naised ei vaja nõrkade sugupoolte kargamist. Akti ei sünni. Naised jätkavad sugu kunstlikult. Valivad seemendajaks võimalikult jõulise poole. Nad peavad seda tegema. Eesti sugu peab
jätkuma. Nad vastutavad Taara ees.
Väikses põlves oli minu silmis
kõige kõrgemaks kirikutorn.
Küll tahtsin torni ronida.
Et kaugele-kaugele vaadata. Ükskord õnnestus. Väike inimene vaatas kaugele-kaugele. Isakodus leidsin naabermetsast pika sihvaka kuuse. Ladvast vaatas silm
üle metsa, üle põllu, üle heinamaa, kuni uus mets vastu vaatas.
See oli minu puu, minu silmad. Nüüd seda puud enam ei ole.
Pärijad vahetasid rahaks.
On uus puu. Sajandivanune tamm maakodu õues. On oma oksad maja kohale laotanud. Hoiab maja. Maja on noor, viiekümnene. Ma ei roni
latva. Tean, mis on metsa taga. Võtan puu ümbert kahe käega kinni.
Tunnen koore all ta südant.
Tammine. Tahaks endale.
Olen metsainimene. Mets on minus. Tahan metsa hoida. Mets kaitseb. Sõja ajal olime metsas. Kogu külaga. Mets hoidis.
Mõte hakata metsaga katlahiiglasi toitma on halb mõte. Väga halb mõte.
Toomas Paul. Püha mees. Pühamees, kelle vaimlisi mõtisklusi raadiost kuulame.
Ta vaatab usumaailma iseomase pilguga. On mõtleja, mõistataja,
selgitaja. Näeb pühas raamatus püüdu selgitada surelikele Suurt Vaimu, kes maailma juhib. Huvitav, kas saame kunagi teada, missugune oli
neandertallase Suur Vaim?
Toomas Pauli teine olemus on uurija. Uurija, kes tahab teada, missugune on reaalne maailm. “Kõik on kõigega seotud. Ükskõik, kust küljest vaadata, ”
kirjutab ta Maalehes.
Pühamees, kes püüab leida ühendavaid niite vaimse ja materiaalse
maailma vahel.
Huvitav mees.
