1. reisipäev: lennukist otse turule
„Üks asi, mida siit tõesti kaasa osta tasub, on ananassid. Need lõhnavad, ja loomulikult ka maitsevad uskumatult hästi. Kes kortermajas elab, sel lõhnab kodus kohvri avamise järel terve trepikoda,” ütles Germalo Reiside giid Heigo Sahk Sāo Migueli saare kohta esimest sissejuhatavat tutvustust tehes.
Anananssikasvatus on siinmail üks peamisi elatusalasid. 18. sajandi algul aga kasvatati ananasside asemel Inglismaa põhjatu turu tarbeks hoopis apelsine ja teisi tsitruselisi. Ka kalapüük on au sees, saari ümbritsev ooken pakub ju igasugust huvitavat kraami. Suurim majandusharu on aga hoopis piimakarjakasvatus.
Kõige aktiivsemad olidki turul kalamüüjad. Üks hüüdis kõlava häälega ostjaid ligi, teine laulis. Tundus, et nad nautisid oma tööd täiega. Mereandide lett oli väga rikkalik, kuid enamus seal pakutavast kraamist jäi eestimaalastele siiski tundmatuks. Kala, lihtsalt kala, sedastas meie silm. Ja enamus neist suured.
Turul kaubeldi ka elusate lindudega. Kuid müüdavad kalkunid ja kanad nägid suhteliselt räbalad ja õnnetud välja, rahvast meelitas pigem ligi kuke kiremine kui soov õhtusöögiks kalkun omandada. Kuigi nägime ka seda, kuidas mõned kuked pappkasti pakiti ja praeahju poole teele asusid.
Hinnad olid üsna sarnased Eestiga: värske kurk 1,20 eurot/kg, tomat 0,99 eurot/kg, sibul 0,80 eurot/kg, ananass 2-3 eurot/kg (sõltuvalt suurusest), kiivid 2 eurot/kg jne. Küüslauk oli kallis — 5,99 eurot/kg, liha samuti. Veise sisefilee maksis 22 eurot/kg. Seatükk 9 eurot/kg.
Selle, et eestlane ananassi valida ei oska, tegid turumüüjad üsna kiiresti selgeks. Kuid seletasid samas rõõmsalt, et katsuda ja nuusutada tuleb ananassi lehti, see reedab valmidusastme. Nojah, eestlane võib ju nuusutada küll, aga Selveri või Prisma kraamiga harjunult ei mõista ta siinsete ananasside lõhnast esiotsa midagi arvata. Kui kohviritäisi koju tooma ja meie marketikaubaga võrdlema hakkame, siis saab vast vahest aru.
Assoori saari on kokku üheksa, kuid pindalalt on nad kõik kokku väiksemad kui Saaremaa. Inimesi aga elab kordades rohkem — 200 000, neist Sāo Migueli ehk eestipäraselt Mihkli saarel 138 000. Ponta Delgada on Pärnu suurune linnake, kus koos eeslinnadega elab 68 000 inimest. Märkimisväärse osa saarte pindalast moodustab rahvuspark, mille territooriumil inimesi ei ela. Põhjamaiselt distantsi hoidval inimesel on üsna raske ette kujutada, kuidas mahutada see rahvahulk vaid poolele Saaremaast. Assooridel äramahtumisega probleemi pole. Ju on inimesed sõbralikud. Häid lambaid mahub ju ühte lauta palju.
„Portugal on sügavalt katoliiklik riik, alastikultuuri siin ei harrastata,” rääkis Heigo Sahk reisiseltskonnale sadamalähedast ujumiskohta kätte juhatades. „Kuid neilgi on mõned veidrused. Mandri-Portugalis kistakse Coimbra ülikooli lõpetajatel viimase eksami sooritamise päeval talaarid seljast ja loobitakse laiali, vahel satuvad need ka puu otsa. Kõik ülejäänud riided rebitakse ribadeks, neidudele jäetakse vaid pesu selga, noormeestele sedagi mitte. Ja siis peavad paljad noored inimesed oma talaarid filmiva ja pildistava suguvõsa silme all puude otsast alla tooma. Katoliiklikus riigis, kujutate ette!” No ei kujuta, aga püüame. Riiete lõhkirebimine sümboliseerib ühelt poolt uut algust puhta lehena ja teisalt näitavad lõpetajad sellega, et nad pole kõrghariduseta inimestest parem. Tõele au andes tuleb siiskitõdeda, et "tseremoonial" osalemine on vabatahtlik ning paljud üliõpilased jäävad pelgalt pealtvaatajaks.
Ilm on Maalehe reisiseltskonna auks kena, hommikul 6.30 ajal lennukist välja tulles oli õhusooja 21 kraadi. Lõunaks pürgis kraadiklaasinäit umbes viis pügalat kõrgemale. Lõpuks läks palavaks, kuid tuul pakkus siiski leevendust. Ennelõunal tultvusime Ponta Delgada vanalinnaga, nüüd puhkame jalga, et olla valmis õhtusteks ja homseteks seiklusteks.
Ees ootavad vaalavaatlusreis, ujumine koos delfiinidega, džiibisafari, neljatunnine rahvuslik õhtusöök, muuseumid, restoranid, baarid, hulgaliselt kaunist loodust ja ilusaid inimesi.
Ka homseks lubatakse samasugust päikesepaistet. Üldse tundub siinne kliima pika pimeduse ja lumehangedega harjunud põhja-eurooplasele kuidagi inimsõbralik — aastaringselt püsib õhutemperatuur kõrgemal kui +18°.
Ah jaa, seda ka veel, et üks meie reisiseltsilistest — Linda Suure-Jaani vallast Võlli külast tegi suurtehingu. Müüs oma kitse maha. Mitte, et kits tal siin kaasas oleks olnud. Tänapäevasel kommunikatsiooniajastul, nagu me kõik hästi teame, on müügitöö võimalik ära teha ka telefoni teel. Kõneminut Eestisse maksab 0,42 eurot, sealt tulnud kõne vastuvõtmine 0,132 eurot.
