Nagu mujal sellistes kohtades oli sissepääsu juurde end sisse seadnud mitmeid muusikuid, suveniiridega kaubitsejaid ning leierkastiga tänavamuusik.

Kloostrist tulles jäi grupp lustaka mehe juurde peatuma ja paar eestlast haaras ka ise orelivända. Tuntud viise tuli sealt kohemaid küll aeglasemalt, küll kiiremini. Üks meestest, Ülo Tarumaalt, tõmbas kastist välja koguni nii kiire viisi, et muusik hakkas tantsu lööma. Niisuguse toreda esinemise eest polnud kahju paarimünti anda, seda enam, et Ülo käis ja kõlistas rahakarpi õige nõudlikult.

Svetitskhoveli katedraali juures, mis on Gruusia tähtsamaid pühakodasid, oli aega pisut enam jalutada ning ringi vaadata. Kiriku üle vaadanud Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik sattus koos abikaasaga ühe eriti sõbraliku mehe majast mööduma, kel oli seal isegi Eesti lipp olemas.
Mööduvad eestlased kutsuti kohe sisse juttu puhuma, pakuti kohvi, kohalikku puskarit tšatšat ning küpseid hurmaasid otse puu otsast.

Tee viis edasi Gori linna. Sealsest Stalini muuseumist ja seal saadud muljetest kirjutame eraldi. Ligi 50 000 elanikuga Gori asub vaeses piirkonnas ning see oli silmagagi näha.

„Siia oleks koristustalguid vaja,“ arvati enam kui kord. Majakesed on üsna laokil ning aiad korrastamata.

Linna lähedal asub unikaalne Uplistsike koobaslinn, mis on asustatud arvatavalt juba rauaajal. Grusiine teeb eriti uhkeks fakt, et sealt paistab olevat elitud maailma vanima viinamarjade sõtkumise tõrs, mis teeb grusiinidest mõistagi maailma pikema kogemusega veinitegijad. Nad ise usuvad, et veinitegemise ajalugu sel maal võib ulatuda 8000-9000 aasta taha.

Veini võlusid kiitis agaralt ka grupile koobaslinnas giidiks olnud mees nimega Stalber. Tema nimi on kokku pandud Stalini ja Beria omadest ning mehe kinnitusel polnud see toona üldse imelik. „Mul oli isegi sõbranna, kelle nimi oli Konstituutsija,“ kinnitas ta rõõmsalt.

Koobaslinna üks kaljurünk meenutab eemalt vaadates veini joova mehe profiili. „Armeenlane! Suurest ninast saab aru,“ seletas Stalber.

„Aga kellel on suurem nina, armeenlastel või grusiinidel,“ küsiti nüüd.
„Armeenlastel muidugi! Õhk on ju tasuta!“

Teise variandina teadis Stalber rääkida, et kui oli ninade jagamise aeg ja armeenlased kuulsid, et need on tasuta, võtsid nad kõige suuremad ja pikemad. Grusiinid aga tahtsid selliseid ninasid nagu nende mägine maa.

Lustakas mees rääkis, et teeb ise kodus igal ise veini ning tingimata tambitakse viinamarjadest mahl välja jalgadega. Nii jäävad seemned terveks, ühelt poolt saab vein parem, teisalt jääb rohkem üle pressimisjääkidest keedetava tšatša jaoks.

Koobaslinnas oli üsna palju turnimist ning eestlased olid endaga üsna rahul, et katsumusega hästi hakkama saavad. Alla ronides tuli aga grupile vastu terve pulmaseltskond, mehed kitsastes kingades, naised kõrgetel kontsadel. Pruut ronis reipalt kitsa pihaga kleidis kõige ees, polnud mägi järsk ega tee konarlik.

Koobaslinna juures peeti ka väike piknik, seal on selleks väike puhkeala, mida ka kohalik rahvas meelsasti kasutab. Kuuldes, et tulnud on grupp eestlasi, toodi külakostiks kotitäis äsaja vardalt võetud šašlõkki. Sööge, sõbrad!

Eestlastel on Gruusias hea maine ning neid peetakse seal meeldivateks, rahulikeks ja sõbralikeks inimesteks. Eriti tunnevad rõõmu turismitöötajad, kellel on paljud tegemist ka teiste maad külastavate rahvustega.

Päeva lõpus jõudis grupp külastada Borjomit ning võtta pudelitesse 400 meetri sügavuselt üles tulevat mineraalvett. Vesi oli soolakas ja soe, pisut vängem, kui poes müüdav.

Kraanide juures oli palju kohalikke, kes täitsid suuri veekanistreid, et seda siis kodus jaokaupa tervise heaks juua.

Pärast seda viis sõit juba Bakurianisse hotelli, mis asub kõrgel mägedes. Niisked pilved katsid mäed ning nähtavus oli väike. Kohale jõuti paksus udus, õhk oli kargelt külm ja niiske.

Hommikuks oli aga pilv oma teed läinud ning päike säras mägedelt vastu.