6. päev: Bussijuht sõidab lehmade vahel slaalomit ja metsas möirgab saurus
Kuuenda päeva hommikul lahkub grupp Bakuriani hotellist. See on tuntud suusakuurort, kus käivad end talvel näitamas ka peaminister Bidzina Ivanišvili ja president Mihheil Saakašvili. Teeme pilti mägedest ja peaministri suvilast ning siis tahab bussijuht grupile näidata üht teist teed.
Ikka selleks, et oleks vaheldusrikkam. Seega keerame niigi kitsalt maanteelt prauh niitpeenele külateele ja sahistame läbi maaliliste külakeste.
Vaated on imekaunid. Muidugi ilmestavad neidki teedel tuiavad lehmad. Bussijuht näib nendega harjunud olevat ja teeb omaette aegajalt „Muu!“.
„Kas nad alla ei jää,“ küsime, kui napilt ühest sarvikust mööda saame.
„Jäävad küll vahel,“ noogutab bussijuht. Sellisel juhul pole midagi teha, loom loojakarjas ja kahjud masina omaniku kanda.
Autodel muuseas Gruusias tehnilise ülevaatuse kohustust ei ole. Bussidel ja raskeveokitel õnneks siiski on, aga sõiduautode armee on aegajalt nagu liikuv tehnikamuuseum.
Päevapeale jõuame lehmade vahel põigeldes Kutaisi linna, mis on oma saja tuhande elanikuga Tbilisi järel suuruselt teine. Siin asub uhke klaasist parlamendihoone, kuid olulisemateks vaatamisväärsusteks on Bagrati katedraal ja Gelati klooster.
Kunagised vaimuelu keskused on tänagi populaarsed kohad, kus palju käiakse. Grusiinid on väga usklikud ning juba pisikesed lapsed õpetatakse kirikus vaikselt ja aupaklikult käituma. See on ka üks väheseid kohti, kus nad rahmeldamata paigal suudavad püsida.
Samuti liigub pühapaikades või lihtsalt ägedate vaadetega paikades palju pruutpaare, kes seal mõnuga pikki fotosessioone ette võtavad.
Nii kaua käivad kohale tulnud pulmalised kirikusse küünlaid panemas ja ikoone suudlemas.
Lisaks lehmadele on tänavapilti ilmunud roosad sead, savinõud ja üks linn on kuulus magusate saiade poolest. Seal on tee serva löödud püsti sarad, mille sees tünnikujuline leivaahi, voodi ja lauake. Väljas on lihtne müügilett, mille kõrval müüjad mööduvatele autodele laiade saiadega vehivad. Teeme peatuse ja ostame mõned ligikaudu euro maksvad magusa vaabaga saialatakad. Ülearu suurt vaimustust need ei tekita, kuid ära siiski süüakse.
Kutaisi linna lähedal Sataplia looduskaitsealal saab näha uhkeid koopaid ja sammassaale, kust on leitud seal kunagi ringi liikunud sauruste jalajälgi.
Jäljed ei ole eriti suured, ilmselt olid ka nende omanikud sellised väiksemat sorti saurused. Et paljalt jälgede vahtimisest väheks ei jääks, on metsa pandud mõned saurusekujud ja aegajalt kostab kuskilt möirgamist.
Külastajad saavad jalutada ka läbi kenade koobaste, kus aeg ja vesi on vorminud kauneid figuure. Koopaid on Gruusias palju, kuid paraku pole maa peremehed nende väärtust veel taibanud ning suur hulk on kasutusel lihtlabaste prügiaukudena. Sellest on kahju ning ilmselgelt pole grusiinid prügimajanduses kuigi kõvad käed.
Lisaks saurustele on kaitsealal uhke klaasist põrandaga vaateplatvorm, kuhu õrnema südamega inimesed astuda ei tihka.
Muidugi võtab sealgi päikeseloojangus poose pruut koos peigmehega.
Nooremad grupiliikmed muigavad, vanemad ohkavad aga, et oleks hea kord isegi veel sama noor olla. Küll siis veel vaataks, mida teeks!
Kutaisist algab teekond Batumisse. Juba päeval on teelisi ehmatanud ülemeelikud pulmarongid, mis kaherealisele teele neli rida tekitavad, ööpimedas aga tekitavad ärevust tee serval tuiavad veised.
Sõit Adjaaria pealinna Batumisse lõppeb kenasti, kuid peagi paiskub linna kohal alla pangede kaupa vett. Ilmaprognoosid pole head. Paremasse homsesse uskudes hajub grupp oma tuppa või vihmamärga Batumisse.
