Ananassiliköörist sooja peaga otse kraatri põhja

Maaleht Assooridel
Ananassiliköörist sooja peaga otse kraatri põhja
Foto: Aive Sarjas

Pühapäeva hommik algas Maalehe reisiseltskonnale ananassikasvanduses. Edasi suundusime Sāo Migueli saare noorimas vulkaanikraatris asuvate järvede äärsesse külasse. Õhtu lõpetasime juuraaja parki meenutavas paigas pikniku ja suplusega sooja veega kose all.

Ajalooliselt on Assooridel kasvatatud suhkuroogu, erinevaid värvitaimi, tsitruselisi, teed, tubakat. Tänapäeval on aga juhtiv taimekasvatusharu ananassikasvatus. Kõik kasvandused on eraomandis.

Neid maitsvaid vilju kasvatatakse kasvuhoonetes, mille klaasid ja karkass on valgeks lubjatud — ühelt poolt kaitseks liigse soojuse, kuid teisalt ka külma eest. Temperatuur kasvuhoonetes hoitakse 36° kraadi ümber.

Ananasse paljundatakse juuretükiga. Selle muldapanekust vilja saamiseni kulub 24 kuud. Paljundada saab taime ka lehtede ja vilja ülemise otsa äralõikamise ja muldapistmisega, kuid vilju selliselt paljundatud taimed kandma ei hakka, pakuvad vaid õieilu.

Kuna putukaid, kes taimi tolmeldaksid, siinkandis pole, siis kasutatakse õhu liikumapanemiseks kasvuhoonetesse juhitud suitsu.  Istandus on kujundatud nii, et igas kasvuhoones asuvad erinevas arengustaadiumis taimed. Seega saab korraga valmis terve triiphoonetäis vilju.

Meie giid Serafima avaldas ka ananassilikööri tegemise saladuse. Neile eestlastele, kes proovinud teha likööre meil kasvavatest marjadest, selles siiski suurt uudist pole.

Seotud lood:

Ananass tuleb koorida ja tükkideks lõigata. Ühe ananassi kohta tuleb nõusse lisada ¼ liitrit piiritust ning lasta sel seista 15 päeva. Seejärel kallata tõmmis viljatükkide pealt ära ning lisada sellele vee ja suhkru segu. 1 liitrile veele tuleb lisada 1 kg suhkrut, keeta seda segu 10 minutit ja lasta täiesti maha jahtuda ning alles siis tõmmisega kokku segada. Ja liköör ongi valmis!

Istanduses saime maitsta nii ananassilikööri kui värskelt pressitud mahla. Mitmed kurtsid, et liköör hakkas hoolimata tõhusast hommikusöögist pähe. Aga võib-olla oligi nii parem, sest edasine bussisõit ostus nii mõnegi jaoks katsumuseks. Tee muutus järjest kitsamaks ning vaated bussiaknast aina sügavamaks. Lago da Fogo (Tulejärv) kallastel looklev tee pani pelglikumad lausa kiljuma.

Külastasime ka vulkaanikraatris asuvat Sete Cidadese küla ning imetlesime printsessi ja lambakarjuse õnnetu armastuseloo lõppemisel valatud pisaratest tekkinud järvesid. Kuna printsessi silmad olid sinised, siis oli ka tema silmist voolanud pisaratest tekkinud järv sinise veega, karjuse roheliste silmade vesi aga tekitas rohelise järve. Külakese elanikud kuulvat tormistel päevadel veel siiani armastajate ahastavat nuttu. Ja imede ime — alati olevat peale vihma ja tormi ka järvede veetase tõusnud. See kinnitab, et õnnetud armastajad kannatavad ikka veel ja valavad pisaraid aina juurde.

Portugaallased on suured draamasõbrad, iga maanurga kohta on liikvel palju erinevaid legende, milles kesksel kohal alati armastus.

Sete Cidades tähendab muide seitse linna. Suures vulkaanikraatris asub seitse väiksemat kraatrit ning need arvatakse tähistavat kadunud Atlantise seitset kuldset linna.

Päeva lõpul nautisime Fogo tipus asuvas sooja vee ja kivise põhjaga looduslikus basseinis suplust. Soovijad said lasta oma selga masseerida kaljudelt alla voolaval joal. Kaldale naasnutele pakkus Maaleht veini, viinamarju ja juust.

Esmaspäeval läheme ringreisile saare idaossa Nordestesse ja Povoacaosse.