Et vanimad neist on palsameeritud rohkem kui 400 aastat tagasi. Et neid on kokku tuhandeid. Ja muidugi teadsin ma ka seda, et katakombides avanev vaatepilt ei saagi ilus olla. Aga et see nii õõvastav on…

Ma ju ei teadnud, et need ligi 8000 endist inimest ripuvad seintel tihedalt üksteise kõrval, väändunud kummalistesse poosidesse, pead lõdvalt jõnksus.

Ma ei osanud aimatagi, et nad on mulle nii lähedal. Et tarvitseb mul vaid käsi välja sirutada, riivamaks pudedaks muutunud kuuehõlma või tumehalliks värvunud säärekonti.

Kaheksa kuivamiskuud

Ma ei teadnud, et kolpade mustavad silmaaugud puurivad minusse tontliku vaate, mis kummitab veel hulk aega takkajärgi.

Et ammuli suud tekitasid tunde, justkui karjuksid kõik need tuhanded surnukehad tontlikus ühendkooris. Et paar pisikest luukeret seiravad mind otse hällist.

See hirmuäratav kollektsioon sai alguse 1599. aastal, kui üks eriti pühaks peetud munk, vend Silvestro da Gubbio siitilmast lahkus ning kohalikud preestrid ta muumiaks muutsid – et kogu rahvas saaks tema surnukeha vaatamas käia ning mehe eest palvetada.

Peagi ilmus preestrite manu inimesi, kes edastasid oma soovi – kui ma suren, tehke minuga niisamuti. Ja preestrid tegid, kasseerides selle eest mõistagi kopsaka summa.

Nõnda täitus Kaputsiinide ordu maa-alune kabel üha uute surnukehadega, kellest enamiku moodustas linna jõukam rahvas.

Paljud neist tellisid isegi regulaarse surmajärgse hoolduse, näiteks tuli neil teatud aja tagant rõivaid vahetada.

Mumifitseerimise meetod oli pealtnäha lihtne. Esmalt asetati laibad spetsiaalsetesse kitsastesse kongidesse, mis meenutasid barbecue-ahjusid – seal lasti neil kaheksa kuud kuivada.

Seejärel võeti krõbisevad kehad välja, pesti äädikaga üle ning viidi värske õhu kätte. Siis pandi neile riided selga ja enamik riputati kabeli seintele, ehkki osa muumiaid on koha leidnud kas sealsamas riiulil või kirstus.

Ikka nii, nagu inimene ise elavast peast või mõni tema sugulane hiljem soovi avaldas.

Muumiad pole kabelis niisama suvaliselt paigutatud, vaid kindla süsteemi järgi sektsioonidesse jaotatud. Neist esimeses on oma viimase puhkepaiga leidnud mungad, kabeli täieõiguslikud asukad.

Teine sektsioon on meeste päralt – kõik riietatud oma parimatesse rõivastesse ning valmis isekeskis sigareid läitma.

Kolmandas on naised, kelle seast on neitsid eraldi nurgakesse viidud ja pealuu ümber kinnitatud metallist võruga ära märgistatud.

Neljas sektsioon on toonaste prominentide ja muidu silmapaistvate inimeste jaoks – nende hulgas leidub näiteks arste, kunstnikke ja teadlasi, aga ka sõdureid, kelle munder on mitme sajandi pikkusest elueast hoolimata ikka silmatorkavalt värvikirev.

Salapärane meetod

Kabeli viies osa on küll väike, aga seda väärikam, kuna seal seisavad taevastesse templitesse rännanud preestrid, kirjatud sutaanid või valged missarüüd kondistel õlgadel. Ning kõige lõpus on kõige valulikum koht, mis mõeldud lastele.

Kaheaastaselt surnud Rosalia  on krüpti kuulsaim asukas.
Seal seisab ka tilluke klaaskaanega kirst, kus lebab kaheaastase Rosalia Lombardo keha. See kopsupõletikku surnud tüdrukuke on tähelepanuväärne mitmel põhjusel.

Esiteks sellel, et ehkki mumifitseerimine keelati 1881. aastal ära, mis tähendas ühtlasi maa-aluse kabeli kollektsioonile joone alla tõmbamist, tehti 1920. aastal surnud Rosaliale ja tema murest peaaegu hullunud isale erand.

Teine põhjus oli aga see, et isa pöördus palvega tütar mumifitseerida kuulsa topisetegija Alfredo Salfia poole, kes kasutas surnukeha säilitamiseks sootuks teistsugust meetodit kui kaputsiini mungad.

Milles see meetod täpselt seisnes, püsis saladuses aastakümneid. Lõpuks, hulk aega pärast Alfredo Salfia surma, jõudsid uurijad selgusele, et mees kasutas formaliini, alkoholi, salitsüülhapet ja tsinki. Mida ta nendega täpselt tegi, pole hetkel õnneks tähtis.

Aga tänu Salfia meetodile näeb väike Rosalia veel praegugi, ligi 90 aastat pärast oma surma, välja täpselt selline, nagu üks lõunauinakut tegev kaheaastane tüdrukutirts nägema peaks.

Tundub, nagu võiks ta iga hetk silmad lahti teha, klaasist kirstukaane koos sellele poetatud lilleõiega eemale lükata ning jäätist või tiramisut nõuda…

Surmaga olevat sitsiillastel üldse kummaline suhe, mida on suisa sõltuvuseks nimetatud. Näiteks pole mingi haruldus, et kohalikud lesknaised kannavad aastakümneid ainult musta värvi rõivaid, leinates oma möödunud eluetappe.

Erilist suhet surmaga rõhutab ka sajandeid väldanud professionaalsete leinajate traditsioon – need olid naised, kes matustel häälekalt nutsid ja meeleheidet etendades käsi vehkisid, et ergutada teisi kohalesaabunuid oma tundeid väljendama.

Sitsiilia kalmistud näevad aga välja nagu väikesed linnad. Seal on pisikeste majade mõõtu perekonnakabelid, klaasitud uksed ees.

On ridade viisi uhkeid marmorplaate, lahkunute ovaalsed, kullatud raamides näopildid küljes. On pühakuid ja ingleid kujutavaid obeliske, üks uhkem ja suurem kui teine.

On seinatäite kaupa lilledega nimeplaate, mille taha on paigutatud urnid kadunute tuhaga.

Ning surnuaiad on ühed vähesed kohad kogu saarel, mis kõikjal ringi lendlevast või lebavast prügist puutumata. Surnud on tähtsad, ütlevad sitsiillased.