Kaunistatud müür
Betoonmüür on praeguseks osaliselt kaetud noorte kunstnike graffitiga, mis peaks üldpilti rõõmsamaks muutma. Inimeste ilumeel on erinev, seepärast ei hakka omalt poolt siinkohal tulemusele hinnangut andma.

Ekskursiooniga alustame poest

Kontroll Petlemma suundujate üle võibolla kaunikesti range, kuid läbi võib saada ka lihtsamalt. Asi on selles, et palestiinlastele kuuluvad alad ei ole Iisraelis üheskohas koos, vaid mööda maad laiali. Need, kes on sees, ei saa loata välja ja Iisraeli kodanikud ei saa loata sisse. Kui selline kord jõustus, siis see tähendas automaatset sissesõidu keeldu ka turismigruppe saatvatele Iisraeli giididele, keda on praegu riigis tuhatkond.

Esialgse pakkumise, et see õigus antakse 50le atesteeritud giidile, lükkas giidide ühing uhkelt tagasi põhimõttel — kas kõik võrdselt või mitte keegi.

Nii-et praegu siis mitte keegi ja see tähendab reaalses elus, et näiteks enne Jeeriko või Petlemma linna sisenemist lipsab Iisraeli kodanikust giid mõnes bensiinijaamas maha ja vahetab seal passivate teiste giididega viimaseid uudiseid kuni tema grupp tagasi jõuab.

Palestiina poolel ootab palestiinlasest saatja, kelleta nende aladel sammugi astuda ei tohi. Enamasti võetakse ta peale kuskilt poest, kust tuleb ka reisilistel läbi astuda. Venemaalt tulnud inimesi see tavaliselt rõõmustab, eestlasi vihastab.

Näiteks Jeerikos piirdus palestiinlase roll sellega, et ta tegi ettepaneku viia väikese rahvaarvuga Eestis sisse kord, mis lubaks igal mehel võtta mitu naist ja niiviisi saaks väikseid eestlasi kiiresti juurde tulla, samuti kiitis ta naiste ilusat väljanägemist ning jäi siis rõõmsalt bussile lehvitama.

Petlemmas kadus kohalik giid aga sootuks oma teed ja jättis seltskonna omapäi.

Varem kirjutatud reisikirjades on juba juttu olnud sellest, et mis tahes kohast on Jeesus läbi läinud, seal on teekonna või sündmuse tähistamiseks pühakodasid, kui seeni peale vihma.

Jeesuse sündimiskoht ei saa kuidagi olla erand — sealne puulaega kirik meenutab suuruselt mõnd
Jeesuse Sünnikirik
kindlustust.

Sisse pääseb väikesest madalast uksest, kus end tublisti konksu tuleb tõmmata. Uks ehitati kitsamaks ja madalamaks selleks, et sõdurid sealt hobustega sisse sõita ei saaks ning nüüdki on see kirikusse ainus pääs ja koht, kus pea tuleb õlgade vahele tõmmata ühteviisi paavstil ja lihtsal maainimesel.

Vaatame piiluaugust sõimekohta

Kirikust viivad käigud alla kaljukoobastesse ning ühes neist on hõbetäht märkimas kohta, kus seisis kunagi kuulus sõim.

Mingit maa peal seisvat lauta aga pole kunagi olemas olnudki, oli koobas loomade ja sõimega ning see saigi Lunastaja sünnikohaks. Tegelikult ei maini ka Uus Testament meie jaoks laudana nii mõistetavat hoonet kuskil, see pilt on tulnud inimeste endi peast.

Kuid koopagagi oli raske — kreeka ortodoksidele kuuluvas kirikupooles koos hõbetähega selline järjekord, et kuumalainest kurnatud reisilised seda ära seista ei soovinud. Eriti kui selgus, et katoliiklaste osas on selline käik, kust piiluaugust saab sama kohta vaadata.

Piiluauk Jeesuse sünnikoha juurde
Nii pugeski seltskond mööda käänulisitreppe kohta, kus paksus raudukses just uksesilma suurune auk sees oli, millest sai pilgu heita teisel pool toimetavale rahvale.

Mõned väitsid end midagi nägevatki, teised nägid kurja vaeva piiluaugu enda leidmisega.

See-eest oli koopas hea jahe ning ei saa imeks panna, et Hieronymos just sealsed varjulised unkad valis kohaks, kus Piibli tõlkimisega tegeleda.

Maarja kirikust läks tee üsna järsustmäest alla Piimakoopani — see on koht, kus Maarja Jeesust
Piimakoobas
imetas ning seintele pritsinud piim kivid helevalgeks muutis. Kunagi müüdi seal kividest tehtud pulbrit imetamisega hädas olevatele naistele ja nüüdki küsis mööduv kirikuteener, kas keegi tahaks piimapulbrit osta. Kahjuks keegi ei tahtnud ja nii jäi selgitamata, mida õieti müüdud oleks.

Piimakoopast läheb tee järsust mäest alla Karjaste väljani, kus Jeesuse sünni ööl inglid tulid karjastele teatama, et samal ööl on Taaveti linnas sündinud maailmale Päästja, kes nüüd mähituna sõimes magab.

Karjaste väljal oli siiluke rohelust ja mõned puud, mille varjus kolm meest möödujatele vilepille, märke ja muud seesugust pakkusid.
Karjaste väli
Elisha Karjaste väljal
I Love Jesus mütsiga mees ütles enda olevat kreeka õigeuskliku ning tutvustas end Elisana. Sama nimi oli ka tema kahel sõbral, kes kolme peale Eesti asukoha välja mõelda suutsid ning sealt tulnuile hea hinnaga kaupa lubasid anda.

Head hinda pakkus ka Karjaste väluäärne pood, kus mitmes põlvkond meistreid õlipuust nikerdatud sõimi, riste ja jõuluehteid müüs. Valik oli nii hea, et suurem osa reisilisi konditsioneeritud ja tervitusjooki pakkuvast poest Karjaste välule minemagi ei hakanud.

Kes on ise kuumalaine käes üle 30nekraadises kuumuses kirikuid vaadanud, see ei pane seda neile pahaks.

Kui ka Jeesuse ajal sellised kuumalained olid, siis pole imeks panna, et rahvas meelsasti kaljukoobastes elas.

Kaanas leidub veel veini

Ühes sellises koopas Naatsaretis elas Maarja ajal, kui ingel Gabriel ühel päeval tema juurde astus, et öelda: “Rõõmusta sa armuleidnu! Issand on Sinuga!” Praegu on selles kohas hiiglaslik kirik, mille ühes osas saab veel pilku heita kunagisele oletatavale Maarja koobaselamule.

Naatsaret ise on kunagisest väikesest külast kasvanud linnakeseks, mis kenast kunagise asula kohal kõrguvale mäele edasi on roninud. Mäe serval võib näha mõndagi muud kirikut, mis uhkesti üle linna troonivad. Naatsaretile õige lähedal asub aga teinegi põnev koht — Kaana.

Seal tegi Jeesus oma esimese imeteo, mille käigus üle saja liitri vett parimaks veiniks muutus.

Kunagise lustaka pulma toimumiskohas on nüüd suisa kaks kirikut ja ühe keldris näidatakse ka kivist anumat, mille sees ime aset olevat leidnud.

Kõikjal ümberringi on aga poed ja poekesed, millest võib osta veini ennast. Ühte neist viidi reisilised ka degustatsioonile, kuid dessertveini veniv magusus pani joojad pisut mokki muigutama ja arvama, et “tollel ajal olid veinid kindlasti teissugused”.

Siiski on Kaana kena koht, kus kirikukellade kõlal seekordki ühed pulmad toimusid ning armsast väätidesse mattunud luukidega aknast kostus lõbusat laulu.

Kaana pulmavein

Kaanaga seoses võiks ehk märkida, et Iisraeli parim vein arvatakse tulevat Golani kõrgendike istandustest ning selle märgiga veini soovitatakse julgelt proovida.

Valdav osa poeriiulitel olnud veine olid magusad ja poolmagusad, mõistliku hinnaga kuiva veini oli raskem leida.

Keskmiselt algasid veinide hinnad 100 –150 kroonist, liiter kohalike kirjadega viina maksis poes 75 krooni,kuid mingit minekut ei paistnud olevat ühel ega teisel.

Juudid joovad küll pereringis meelsasti klaasikese veini, kuid alkoholiprobleemid on riiki tulnud idast saabunud sisserändajatega, kel uues elukohas enda sisseseadmine majanduslanguse ajal kergelt ei lähe.

Kord aastas on lubatud igal juudil end purupurju juua, nii-et maast ega ilmast ei tea, kuid muidugi ei kasuta seda võimalust kõik.

Kuna ajateenijatel on kohustus kõikjal ringi liikuda relva ja laskemoonaga, siis oli rahustav teada, et võimalus näha neid vintis peaga taeva poole aupauke saatmas, on pea olematu.

Moslemid ei tohiks oma usu tõttu alkoholist üldse midagi teada, kuid see ei takista neid muidugi seda hõlma alt müümast neis paikades, kus nende endi usujuhid sellise asja rangelt keelanud on.

Ka Jeruusalemma vanalinnas ei müüda Coca-Colast kangemaid jooke, sest pühade paikade läheduses ei peeta seda sündsaks. Õlut palunud higistavatele eestlastele pakuti musta teed jahutava piparmündilehekesega, kuid pühade paikade lähedus ei takistanud selle eest muidugi mitmekordset hinda küsimast.

Vot siis, kuidas aeg võib imet teha — veinist saab vesi ja laudast koobas.

Jaga
Kommentaarid