Assoorid – muutuste tuules Eedeni aed Atlandi ookeanis


Assoorid – muutuste tuules Eedeni aed Atlandi ookeanis
Foto: Aive Sarjas

Assoori saared (Flores, Corvo, Graciosa, Terceira, São Jorge, Pico, Faial, São Miguel, Santa Maria) kuuluvad autonoomse piirkonnana Portugali koosseisu.

- Vulkaanilise tekkega saarte avastamise aegne (Santa Maria, 1427) taimestik on sajandite jooksul hävinud. Nüüd vohavad subtroopilises kliimas jaapani krüptomeeriad, hortensiad, veenuslilled, palmid ja sõnajalad, hibiskid, amarüll ja paljud teised.

- Ainsad kohalikud imetajad – vaalad ja delfiinid – elavad ookeanis. Kõik maismaa-asukatest imetajad – hobused, veised, koerad, kassid, kitsed, lambad jt – on sisse toodud. Ühtki röövlooma Assooridel ei ela.

- Ehkki Assooride elatustase ei ole ametlike arvude kohaselt Eesti omast eriti palju kõrgem, on saarerahva elujärg hea. Keskmine palk on 709, miinimumpalk 500 eurot kuus. Paljude elukutsete esindajate töötasu on siiski kõrgem kui meil, näiteks õpetaja teenib 900–1700 eurot.

- Maa on viljakas ning vaesust seetõttu suurt ei kohta. Väljaränne on aga alati olnud suur (peamiselt USAsse ja Kanadasse), sest maad, mis elatist pakub, ei jätku kõigile. USAs Massachussettsi osariigis asuv Fall Riveri linn on Assooride pealinna Ponta Delgada sõpruslinn. Selle elanikkonnast 70% on Assooride päritolu.

- Keegi tark mees on öelnud: “Selleks et Assooridel ära elada, pead sa kas põldu pidama või kala püüdma.” Sajandite vältel on tegeldud mitmete kultuuride kasvatamisega: apelsinid ja teised tsitruselised, suhkruroog, sinerõigas (taim, millest saab indigosinist värvainet), ananassid, banaanid, tubakas, tee. São Migueli saarel asub Euroopa lõunapoolseim teeistandus. Praegu on juhtiv majandusharu piimakarjakasvatus ja -aretus, sellele järgneb kalapüük.

Seotud lood:

- On kalu, millest valmistatud roogi saab süüa vaid Assooridel: Bluemouth Rockfish, Blackspot Seabream, Splendid Beryx.

- Turism annab vaid väikese osa sisemajanduse kogutoodangust. Enamik turiste saabub Põhjamaadest – Soomest, Rootsist, Norrast, Eestist. Eestlased on Assooridel väga armastatud ja oodatud, sest nad tulevad ettetellitud üritustele alati kohale ja maksavad korralikult oma arved. Madeiralaste silmis on Eesti aga juba Euroopa kolme rikkaima riigi seas – kui võtta aluseks raha, mis eestlastest turistid saarele jätavad.

- Peaaegu kõik assoorlased on katoliiklased. Nad osalevad aktiivselt kirikuelus ning usuvad pühakute imettegevasse jõusse ka tänapäeval.

- Ennustatakse, et lähema 20 aasta jooksul toimub São Migue­lil vulkaanipurse. Sellest hoolimata ei koosta assoorlased ekvakuatsiooniplaane ega harjuta põgenemist. “Me jälgime ja palvetame,” ütlevad nad.

- Traditsioone austatakse, kuid muutusi ei peljata. Kui 20 aastat tagasi pidi tütarlaps noormehele, kes teda välja kutsus, esimesel korral vastama “ei”, teisel “võib-olla” ja alles kolmandal “jah”, siis nüüd on tüdrukud jämeda otsa enda kätte haaranud. Ning poisid “ei–võib-olla–jah”-mängu ei mängi. Kui ikka plika meeldib, minnakse temaga kinno esimese kutse peale. Abielueelset kooselu aga loetakse siiani patuks.

- Laste arv peredes on viimase poole sajandi jooksul vähenenud: linnas 1–2 ja sisemaa külades 3–4 last, vaid kalurikülades on pered tänapäevalgi sageli enam kui viielapselised.

- Paljudel koolimajadel on kaks sissekäiku, sest hooned on ehitatud enne 1974. aasta revolutsiooni. Tol ajal toimus õppetöö poistele ja tüdrukutele eraldi majaosades.

- Patriarhaalse ühiskonna järelmõjuna on enamik teenindajaid kohvikutes-restoranides mehed. Veel tänapäevalgi on paljudes külades naistel kõrtsi sisenemine keelatud. Maia küla naised aga ei suutnud sellega leppida. Nüüd on neil tikkivate meeste kõrts: naised joovad õlut ja mehed teevad samal ajal sealsamas käsitööd.

- Kui naine jääb leseks, eeldatakse, et ta ei abiellu enam kunagi ning kannab surmani musta värvi riideid, aluspesu kaasa arvatud. Lisaks sellele peab oma leina näitama ka pesupäevadel – kõik musta värvi riided riputatakse nöörile kuivama niisugusesse kohta, kust möödujad neid näevad. Kui mees lesestub, oodatakse, et ta leinaks oma kadunud kaasat kuus kuud ning seejärel kiiresti uue leiaks.

- 30 aastat tagasi polnud paljudes külades elektrit, valguse saamiseks põletati lampides vaalarasva, mis haises ja tahmas koledal kombel. Vaalaküttimine oli assoorlastele ka muudel põhjustel eluliselt vajalik. Kõik vaalaluud, millest tänapäeval suveniire valmistatakse, on kaldale tootud enne 1984. aastat, mil vaalaküttimine oli veel lubatud.

- Autosid oli saartel veerand sajandit tagasi nii vähe, et see külaelanik, kes mööda teed sõitvat autot esimesena nägi, oli terve päeva teistest õnnelikum.

- Linnade kõnniteid katavad laava- ja lubjakivist mosaiigid. See kunst on 2000 aastat vana. Must laavakivi on kohalik, valge lubjakivi emamaalt sisse toodud. Igal pool maailmas, kus selliseid kõnniteid kohtate, võite kindel olla, et portugallaste käsi on mängus.

- Kõige odavam ja parima ookeanivaatega “hotell” on Ponta Delgadas vangla. Omal ajal koliti see kesklinnas asuvast majast, kus nüüd on raekoda, linna serva. Nüüdseks on pealinn aga nii palju kasvanud, et vangimaja asub taas peaaegu linna südames.

- Lehmade karjatamiseks aretati São Migueli ja Terceira saartel välja spetsiaalsed koeratõud – são migueli ja terceira karjakoerad. Viimane on nüüdseks välja surnud. São Migueli ehk assoori karjakoera dokumenteeritud ajalugu ulatub tagasi 1800. aastatesse. See on väga väikesearvuline tõug (u 3000 isendit kogu maailmas), keda väljaspool Portugali harva kohtab. Turjakõrgus u 60 cm ja kaal u 35 kg, saba ja kõrvad kupeeritud. Intelligentne ja kuulekas, kuid agressiivne. Vajab hoolikat sotsialiseerimist.


Mis kõige rohkem meelde jäi?

Veera Urbala

No ikka loodus. See on nii eriline. Lilled, lilled, lilled igal pool. Hortensiad olid lausa vaimustavad. Tahaks endale ka aeda selliseid, aga peab olema realist – meie kliimas nad vastu ei peaks. Ja pealinn Ponta Delgada. Hästi puhas linn, vaimustavad mustrilised kõnniteed ja tänavad. Autoteed olid väga heas korras. Eks see ikka mõjub, et külma pole, asfalt ei saa kahjustada. Seltskond oli ka väga-väga tore.

Vilve Metso

Mulle jättis kustumatu mulje ookean, isegi hoolimata sellest, et ma delfiinidega ujumas ja vaalavaatlusel ei käinud. Nii palju suurt vett ikka iga päev ei näe. Vulkaaniline pinnas, kust ühest praost tõusis üles aur, teisest voolas välja kuum vesi ja kolmandast hoopis külm vesi, oli ka imeline. Ananassist ei saa üle ega ümber – missugune maitse! Reisi võitis tegelikult minu ema, aga ta kinkis selle mulle. Nüüd pean plaani ka endale Maaleht koju tellida.

Sirje Saar

Oh, emotsioonid on vägevad, siiamaani elan justkui mulli sees! Täiesti stressivabalt. Kõik päevad olid põnevalt sisustatud ja reisiseltskond hästi tore. Sain endale mitu uut sõpra – Vilve, kellega hotellis tuba jagasime, ja Sirje, kes terve nädala bussis mu pinginaaber oli. Ka mina käisin reisil oma ema asemel. Naljaga pooleks olen talle juba ülesandeks teinud korraldada asjad nii, et ka tuleva-aastase Korfu–Albaania reisi võitjate loosimisel just tema nimi loosirattast välja tõmmataks.

Mis kõige rohkem meelde jäi?

Aleksander Morozov

Mulle meeldis Assooridel paras soe kliima, soojad päevad ja ööd. Varem polnud ma kunagi vulkaanilise päritoluga saartel käinud. Kogu see kraatrite süsteem oli hästi omapärane ja üllatav. Toidud olid väga maitsvad. Loomaarstina oli mulle huvitav, et ka 1000 m kõrgusel mägedes elavad lehmad tundsid end väga hästi ja olid heas toitumuses. Selle kohta, miks assoorlased piima pulbriks teevad ja siis tagasi piimaks, oleks aga natuke rohkem tahtnud teada saada.

Heigo Heinsalu

Minu jaoks oli väga huvitav. Loodus, ringreisid, reisiseltskond, korraldus – kõik oli kena. Mingi teise kohaga peale Eesti ma Assoore võrrelda ei saa, sest see oli minu esimene välismaareis. Ja esimene lennusõit ka. Kui järgmisel korral võitma juhtun, siis vaatan ja mõtlen, ehk lähen veel. Kodust äraolekud tuleb pikalt ette planeerida, sest ega talu saa omapead jätta.

Ants Hansen

Ma olen palju reisinud, aga sellisel grupireisil polnud ammu käinud. Hästi hea seltskond oli ja kõik muu ka. Mulle meeldib loodust pildistada, sain palju ilusaid kaadreid. Mägedes pilvede ja udu sees pildistades mõtlesin, kas tuleb midagi välja või mitte. Aga tuli – väga ilusad hetked püüdsin aparaati, pildid nagu postkaardid! Reisipisik on nii veres, et juba novembri lõpul sõidan taas, seekord Kesk-Ameerikat avastama.