Delfiinid tegid meele rõõmsaks ja vaalad südame pahaks
Kaheksakohalised paadid koos Maalehe reisiseltsilistega kihutasid kaheliikmelise meeskonna kindla juhtimise all täppdelfiinide otsingul avaookeanile kaks korda — hommikul ja ühtupoolikul.
„See on nagu ameerika mäed. Oh, ma muudkui sõidaks!” lasi üks keskealine proua vaimustusel kõlada. „Oi, mulle jubedalt meeldib,” kilkas teine tema kõrval.
Mees paadi teisest servast arvas, et sõit meenutab perutava hobusega ratsutamist, laineharjad nagu kaeramootori tagumik sadulas istujat iga natukese aja tagant taeva poole saatmas. Oli ka neid, kes ohkisid, et millal see õudus ometi lõpeb.
Paarisajapealise delfiiniparvega kohtusid paatkonnad umbes 10 km kaugusel rannikust. Pildistada oli delfiine halb, sest reaktsioon pidi kiire olema — fotodele kippusid jääma vaid sukeldumist märkivad veemullid või kolmnurksed seljauimed.
Seda suurem oli aga elamus nendega koos ujumisest. See vaimustas kõiki, kes ookeanile läksid.
Pead vee alla pistes võis kuulda ka delfiinide jutuvada, heli, mida nad tekitavad, on aga kirjeldada suhteliselt raske. Kes asjast rohkem aimu soovivad saada, peavad kohale tulema ja ise pea vee alla pistma.
Käega katsuda siinseid mereelanikke aga ei tohi ega saagi. Neile ei meeldi inimese külm käsi ja ega nad haareulatusse tulegi. Seda trikki harrastavad veekeskustes rahvast lõbustavad ning selleks spetsiaalselt koolitatud delfiinid. Nende siinsed suguvennad on aga looduse lapsed.
Ookeanipõhi oli selles kohas, kus meie vaprad delfiiniuurijad ujumas käisid, enam kui kilomeeter sügav. Mõnele ei mõjunud see kuidagi, aga üks naine hoidis küll kogu ujumise aja kramplikult mehe käest kinni. Kilomeeter tühjust ikkagi jalgade all!
Meie tänastel vaalavaatlejatel aga nii hästi ei läinud. Esiteks said nad märjaks, vesi pritsis pardast üles mis kole. Teiseks olevat lainetus olnud nii tugev, et reisiseltsiliste südamed läikisid hullemini kui Kiirel ja Tootsil peale Lati Patsu hinge alla panemist. „Paadi pardad olid nii täis oksendatud, et selle nime polnud sealt võimalik välja lugeda,” kommenteeris üks asjaosaline.
Ja kolmandaks — vaalu nad ka ei kohanud. Üks kašelott küll ujuvat ümbruskonnas ringi, kuid temaga kohtumiseks peab vedama. Toitu otsima sukeldub ta mitme kilomeetri sügavusele, hingamas käib pinnal vaid iga 30 minuti järelt.
