Džiibisafari ületas kõik ootused
Kihutamisest oli asi muidugi kaugel. Land Rover kaheksaliikmelise seltskonna ja kauni tütarlapsega roolis liikus mööda kitsaid teid, kuhu bussiga ei pääse, pigem aeglaselt kui kiiresti. Ja kiiret ju polnudki. Lummavad vaated panid ahhetama ja sundisid vahel peatuma ka seal, kus see plaanis polnud.
Sõitsime Sete Cidadese piirkonnas, kus mõned päevad tagasi bussigagi käisime. Kuid seekordne sõit ja sellest saadud elamused oli sootuks teistsugused. Vahetumad, ehedamad, värvilisemad.
Bussiliikluseks sobilikud teed olid küll järsud, kuid džiibirajad ronisid kohati lausa püstloodis kraatriservale ja sealt alla. Üht sirget teelõiku mäest üles kutsuvad kohalikud lausa Põrguteeks, sest kui udu on tihe, ei näe autoroolist kaugemale rohkem kui paar-kolm meetrit. Sõita tuleb tunde järgi.
Hea ülevaate meie tänasest safariteekonnast annab video samas piirkonnas 2009. aastal toimunud rallist, seda saate vaadata siit.
Lõpetuseks üks tähelepanek. Võõrsile sattudes hakkavad eestlased sageli vaimustusest kiljuma, kui kodustelt õuemurult tuttavat võilille märkavad. Meie reisiseltskonnas kutsuvad samasuguse kiljatuseefekti esile musta-valgekirjud holsteini tõugu lehmad. Justkui me neid kodus ei näeks. Kuigi jah, kui aus olla, siis sellises keskkonnas me neid kindlasti ei kohta. Vaadake pilte ja veenduge.
