Eesti mehe kiired jalad päästsid kaasreisija varanduse
Symi saart maapealse paradiisiga võrrelda pole sugugi liig, see ta ongi.
Väikesed kaljudega ääristatud lahesopid; sadamas hulgaliselt meresõidukeid, nii uhkeid kui igapäevasemaid, kuid sellest hoolimata üks kaunim kui teine; kümned ja kümned imemaitsvat kohalikku toitu pakkuvad söögikohad; mäekülgi mööda üles ronivad valgete treppidega tänavad ja pastelsetes toonides majade read …
Ning kohvik, mille Wifi parooliks on 8ofmay1945 — päev, mil Symi saarel kirjutati alla leping, millega Itaalia Dodekaneesi saared Kreekale loovutas.
“Kui te treppe mööda üles lähete, olge valmis selleks, et trepp ja tänav lõpevad ühel hetkel lihtsalt ära. Siis peate alla tulema ja uue trepi valima, mingit loogikat siin nende trepp-tänavate süsteemis ei ole,” selgitas Germalo giid Ervin Org ja suunas Maalehe reisilised mäekülgi mööda üles kauneid vaateid nautima.
Julgemad võtsidki kolmekümnekraadises oktoobripalavuses teekonna ette, rühkisid ja ronisid — tundus, et tundide kaupa — ja jõudsid, higipiisad palgeil pärlendamas, üsna kõrgel paikneva kiriku ette välja. See, mis ülevalt, peaaegu pilvepiirilt alla vaadates paistis, oli nii ebamaiselt kaunis, et võttis hingetuks. Ja pani unustama.
Nimelt avastas üks naisterahvas alla tagasi jõudes, et tema käekott, milles sees enam-vähem kõik eluks vajalikud asjad, jäi kirikuesisele rinnatisele. Oh õudust küll! Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: vapper meesterahvas, kes eelnevalt ohkides koos naistega ülesmäge matkas, võttis jalad kõhu alt välja ja silkas sama tee maha veerand tunniga ning tõi kaotatud koti omanikule täies koosseisus tagasi. Vaat sellised on eesti mehed, kes Maalehe reisidel käivad!
