Eredaim elamus: kaduda Hispaania reisil ära Inglismaal


Eredaim elamus: kaduda Hispaania reisil ära Inglismaal
Maie Kriisa, Kai Sile, Tamara Lilienbergi, Viive Veia, Tiiu Alasi ja Jaan Lilienbergi üks suurimaid elamusi Andaluusias oli ära kaduda Gibraltaril, mis on Suurbritannia meretagune ala.

“Meie kõige eredam elamus Hispaanias oli kaduda ära Inglismaal,” ütlesid otsekui ühest suust mitu meie grupi prouat.

Kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Viis daami ja üks härrasmees kadusid Andaluusia reisil ära Gibraltaril, mis on Suur­britannia meretagune ala.

Gibraltari kaljule sõidutati meid lennujaamast taksodega. Kaduma läinud kuueliikmeline seltskond sattus taksosse, mille juht ei pannud oma reisijaid kaljult tagasi tuues maha mitte lennujaamas, kus me kõik sõitu alustasime, vaid hoopis tundmatus kohas.

Seiklus Gibraltaril

"Taksojuht ütles meid maha pannes, et paremal pool on turg ja vasakul coach," rääkisid prouad läbisegi. Coach tähendab bussi, aga meie Germalo bussi ei silmanud reisikaaslased kuskil.  

"Esialgu olime ähmis," ütles Tamara Lilienberg. "Me ei osanud ju võõras kohas orienteeruda. Aga siis ütlesid Jaan (Tamara abikaasa - toim) ja Kai (Kai Sile - toim), et lähme lennujaama, kus peaks seisma meie buss. Marsime, marsime, ise ei tea, kus suunas lennujaam ongi. Siis vaatame - politsei. Et küsime nende käest!

Tund aega kõndisime lõõskava päikese all, ühed reipalt ees ja teised nördinult taga, ent kui me siis Kaisat nägime (meie kaunis reisisaatja - toim), tuli kõigil ilus naeratus näole," meenutab proua Tamara naerdes.

Pahane polnud aga sellest kuuesest seltskonnast ükski. Hoopis vastupidi! Kaotsi läinud reisilised on veendunud, et just neil oli Gibraltari kaljul kõige huvitavam. "Sest ainult meile pani taksojuht ahvid õlale ja pea peale," särasid prouad Tamara, Kai, Viive ja Tiiu. "Taksojuht söötis ahve pähklitega ning rääkis meile oma elust Gibraltaril, näitas isegi haiglat, kus ta on sündinud," olid daamid vaimustuses. Väikesest äpardusest hoolimata leidsid nad, et just nende taksojuht oli kõige toredam ja kenam.

Tallinnas elaval Tamara Lilienbergil on Gibraltariga ka oma suhe. "Olen juba lapsest saati tahtnud Gibraltarile tulla," jutustas ta. Tahtmine tekkis sellest, et elava loomuga Tamaral polnud mahti koolis geograafiatunnis tähelepanelik olla ning ta sai Gibraltari tundmise eest kahe. "Vaat siis ma mõtlesin, et seal ma tahan kord ära käia. Ja kui nüüd abikaasa talvel Andaluusia reisi võitis, hakkasin ma suure häälega naerma!"

Naeru kutsus esile muidugi see, et reisiprogrammis oli ka Gibraltar sees. Mõistagi ei kahelnud kange daam hetkekski, et kui mees võitis, siis tema ostab endale selle reisi. Ehkki ta sõbrannad aasisid abikaasa kallal, et ära naist küll kaasa võta!

Hispaanlased on kõigest üle

Gibraltar meeldis paljudele meie grupi liikmetele. Nagu ka Andaluusia kaunis loodus, eeskätt mäed.

"Maastikud on nii võrratud, et neid ei oska kirjeldadagi, neid peab ise nägema!" ütles Läänemaalt Kokuta külast pärit Rein Vendel. Nii nagu paljud meie grupist tahtis temagi Andaluusia reisil näha ehtsat härjavõitlust. "Sellepärast ma selle sombreerogi ostsin," viitas Rein Vendel oma peakattele.

Ehkki härjavõitlusse suhtuti kaheti - oli neid, kes polnud mitte mingil tingimusel nõus seda vaatama -, oli Rein nende poolel, kelle arvates ilma härjavõitlust nägemata oleks patt Hispaaniast tagasi sõita. "Eks ta üks vaatemäng, etendus oli. Inimesele - härjavõitlejale - on see tänapäeval nii ohutuks tehtud, et temaga ei saanudki midagi hullu juhtuda," rääkis Rein, kes on küll palju Eestis ringi rännanud-sõitnud, aga Euroopas oli esimest korda. Rein Vendel on üks neist Maalehe lugejatest, kes võitis reisi loosi tahtel.

"Väga raske on välja tuua üht elamust, neid oli hoopis rohkem," ütles Pärnust pärit Malle Kosk. Siiski - eriti meeldis talle hispaanlaste pidu fiesta, kuhu me Alajaris pooljuhuslikult sattusime. See oli omalaadne palverännak - hobuste, härgade, traktorite ja muulade järele rakendatud vankrites - mäe tipus asuva kiriku juurde, kus läks lahti tantsuks ja tralliks. "See oli tõeliselt vahetu elamus näha hispaanlaste pidutsemist ja temperamenti, mis andis ettekujutuse selle rahva olemusest," räägib Malle Kosk.

"Näha ehedat kohalike elanike elu ja tavasid on ikka hoopis midagi muud kui vaadata kirikuid ja katedraale, mis on samuti huvitav," nautis mäepealset fiestat ka Kohila gümnaasiumi majandusjuhataja Kalmer Vilepill, kes tuli Andaluusiasse koos oma ema, reisi võitnud Vaike Vilepilliga. "Ma üldse ei kahetse, et ema mulle pinda käis, et kaasa tuleksin. Aitäh talle selle eest," ütles Kalmer Vilepill. Oma sõnul on ta vähe reisinud: Soomes, Rootsis, kunagi ammu Kamt­šatkal ja Vladivostokis.

Loodus on imeline  

Ka Malle Kosk oli Andaluusias koos emaga, Läänemaal lambaid kasvatava Aire Hallikuga. Malle on varem koos Maalehega käinud Tuneesias. "Hispaanias olen ma varem ainult Mallorcal olnud. Kindlasti tahaksin veel Vahemere äärde tagasi tulla. Olen nautinud sel reisil eriti erinevaid maastikke, mis bussiaknast mööda libisevad," tunnistas Malle.

Ehkki bussiaknast möödavilksatavaid oliivisalusid imetledes avaldasid paljud imestust, et puude vahel ei näe mitte ühtegi inimest neid istandusi harimas, ütles just meie vanim reisikaaslane Elena Luuka, kuidas ta oli Granadas Alhambra palee aias hämmeldunud, kui palju tööd sellise aiaga on. "See on ikka meeletu töö, et neid aedu niimoodi korras hoida," sõnas proua Elena. Elupõline raamatupidaja Elena Luuka on varem käinud Rumeenias, Bulgaarias ja Ida-Saksamaal, ka Siberis, aga seal mitte omal vabal tahtel nagu paljud eestlased.

Loosiga reisi võitnud Elena Luuka kartis reisile tulla oma jala pärast ning võttis seetõttu kaasa õetütre. Ehkki ta vajas reisil korra ka arstide abi (kuum ilm!), ei kahandanud see tema silmis reisi väärtust. "Oh ei, mina pole kunagi haige olnud," tõrjus proua Elena küsimusi tervise kohta. "Olen väga rahul, hästi organiseeritud reis," kiitis 79aastane Elena Luuka.