Grupi pealekäimisel palus giid Ervin Org tuba näidata. Muuseumitöötajad ütlesid, et see ei ole kuidagi võimalik ning giidi sõnul oli see vastus oodatav.

„Enamasti öeldaksegi, et on remont, võtit ei ole, inimene, kes sellest teab, ei ole majas või midagi muud sellist,“ lausus Ervin.

Ta luges ka grupile majas tuuri tegema pidanud ekskursioonijuhile sõnad peale, et see liialt hoogu ei satuks. „Vahel on siin vanemad naised, kes võivad lõputult rääkida ja on isegi nördinud, kui juttu kuulata ei taheta,“ selgitas ta eestlastele, kes jalutasid muuseumis kahetiste tunnetega.

„Ühelt poolt ei tee see ju midagi, et me siin oleme. Teisalt on ikka väga vastik tunne,“ arvasid eestlased ning liiga palju aega majas veeta ei soovinud.

Muuseumis on üleval stendid, kus kirjeldatakse Stalini peret, tema noorust ja edasist tegevust. Samuti on seal surimask ning hulk talle tehtud kingitusi.

Õuealal on vagun, milles saab vaadata Stalini eluruumi, salongi, vanni ja isegi WC-potti.

Ent juhtus ka imelugu – kui eestlaste grupp oli üsna kiiresti majale tiiru peale saanud, oli salapärane uks, mille võti oli ennist justkui kadunud olnud, ühtäkki pärani lahti.

Repressioonide tuba oli segase ülesehitusega ning arusaamatult kujundatud. Grupiga tuuri alustanud giid oli kadunud ning ka keegi teine ei paistnud soovivat selgitusi anda.

Pisikeste ruumide kujundus viitas ülekuulamistele, seintel olid punased lipud, laes rippusid rasked ketid ja ühes seinas oli trellitatud aknaga rauduks. Seintel rippus mitmesuguseid riideid ning samas oli ka fotosid 2008. aasta sõjapäevist.

Samuti oli seintel allikamärketa tsitaate, mis viitasid sellele, et just Stalini tegevusest said alguse laialdased repressioonid.

„Rusuv koht,“ arvasid eestlased muuseumist lahkudes ning mõned kahetsesid, et olid üldse sisse läinud.