FOTOD: Neljas päev Gruusias: Aragvi ja gruusia keele päev


Gruusia sõjatee ja Kaukasuse mäestik
Reisisellide kolmas täispikk päev GruusiasFoto: Marit Oimet

"Aragvi on Gruusia kõige rahvuslikum jõgi, sest ta voolab 100 protsenti Gruusia territooriumil," jutustas giid Raivo Haab oma grupile. Lisaks on jõgi väga selge, puhta ja mineraalse veega.

Seda jõge, hüdroelektrijaama ja Ananuri kindlust nägime reedel, kui Maalehe reisiseltskond üritas Kazbeki vallutada. Üle viie kilomeetri taevasse kõrguvat tippu me küll ei vallutanud, ent džiipide abiga käisime mööda kohutavas seisukorras külateed ära rohkem kui 4 km kõrgusel Gergeti kirikus.

"Mul võttis küll südame peksma," sõnas igati sportlik härrasmees Valdeko Juhkam, kui sellisel kõrgusel autost välja astus ning kiriku poole kõndima hakkas. Meil läks see kiirelt üle, ent meist varem Gergeti juurde jõudnud jaapanlased hingasid alles hapnikumaski, kui meie juba alla tagasi läksime.

Ilm oli tavatult selge ja see oli meie reisijuhtide meelest ikka väga haruldane. Tavaliselt peidab Kazbek oma ilusat ümarat lumist tippu pilvede taha. "Jumal vist loeb Maalehte," arvas Raivo selle peale.

Lisaks pühale rahvuslikule jõele peab grusiin pühaks ka oma emakeelt. Sügaval stagnaajal, aastal 1978, plaanis Nõukogude Liit gruusia keele kui riigikeele elu lõpetada. Tehti seaduseelnõu, kus oli kirjas, et riigikeel on vene keel ning gruusia keel on üks vähemuskeel sarnaselt abhaasi, osseedi jt keeltega.

Seda kuulnud, tuli rahvas 14. aprillil tänavale. Selleks tänavaks on Gruusia traditsioonis juba ammu saanud Tbilisi elu tuiksoon, Rustaveli avenüü. Rahvas protestis ning see rumal eelnõu võetigi tagasi.
Seda päeva hakati Gruusias tähistama emakeelepäevana.