Hetked maises paradiisiaias Alhambras
Maakodu septembrikuise Hispaania lugejareisi kõrghetki oli Granada päev, mil külastasime seal maailmakuulsat Alhambra lossi koos Generalife aedadega.
Granada linna kohal kõrguva keskaegse lossikompleksi täiuslikkust kirjeldades pole sõnu säästetud. Seda on nimetatud kõige mõjuvamaks ja ilusamaks ehitiseks, mis Allahi jüngrid on inimkonnale pärandanud, idamaise ehituskunsti romantiliseks ja suurejooneliseks pärliks, mauride ajastu kuulsaimaks mälestusmärgiks ja ilunautlejate paradiisiks. Alhambrat peetakse kõige ilusamaks ja kõige paremini säilinud keskaegseks araabia lossiks maailmas.
Alhambrasse voorib nüüd ilu kummardajaid kogu maailmast. Kompleksi sissepääsu ees vonkles meie reisigrupi saabudes pikk järjekord ja nii olevat see iga päev.
Giid oli meid eelnevalt karmilt hoiatanud hilinemise eest: kui grupp broneeritud ajaks ei saabu, jääb külaskäik ära.
VEIDI AJALOOST
Selleks, et huviliste massid minevikupärlit ära ei tallaks, müüakse iga päev vaid piiratud arv pileteid. Ka lossikompleksis liikumiseks on kehtestatud ranged reeglid.
Alhambra kindlusloss ja Generalife aiad meenutavad neid ligi kaheksat sajandit (711-1492), mil Hispaanias valitses islami-araabia võim.
Põhja-Aafrikast pärit vallutajaid hakati kutsuma maurideks. Tõenäoliselt tuleneb see sõnast Mauritaania või siis kreekakeelsest
sõnast mauros -‘ must'. Tõmmud sissetungijad tundusid heledanahaliste eurooplaste kõrval ju tõesti mustadena.
Maurid hõivasid algul ühe suure hooga peaaegu kogu Pürenee poolsaare, üsna varsti hakkasid kristlased aga oma maid tagasi vallutama. Vaevarikas tagasivallutus ehk rekonkista kestis sajandeid.
Viimaseks mauride võimukantsiks jäi Vahemere ääres Andaluusias olev Granada kalifaat. Umbes 30 000 km² maal elas ligi 3 miljonit inimest.
Kummalisel kombel sai aga just mauride ühiskonna loojanguperioodil Granadast Pürenee poolsaare kõige rikkam ja kaunim linn. Just nendel aastatel saavutas islami kunst oma kõrgpunkti.
Araabia vallutajad tõid kaasa palju väärtuslikke teadmisi: näiteks oskasid nad ehitada akvedukte, mis tõid kõrgetest mägedes alla kullahinnalise vee ja võimaldasid rajada lopsakaid aedu. Tänu niisutussüsteemidele hakati Hispaanias kasvatama riisi, puuvilla, suhkruroogu, oliive, apelsine ja virsikuid.
ÕHULISED PITSID JA LUGEMATUD MUSTRID
Alhambrat on kirjeldatud kui paradiisi, mille mauri kuningad rajasid endile juba oma eluajal.
Koht kindluse jaoks oli ideaalne. Nimelt ulatub Granada linna kohal Sierra Nevada mäeahelikust välja pikk platoo, mille taha jääb ligipääsmatu kaljumassiiv. Seal võis end tunda kindlalt oma maad tagasi ihaldavate kristlaste rünnakute eest.
Kindlust hakati rajama aastal 1232, põhiosas ehitati see valmis 1333-1391. Võimsate välismüüride vahele tekkis lausa omaette väike linn, kus lisaks paleedele olid ka mošeed, ülikool, rahapada, kuninglik surnuaed, haiglad, saunad, turg, vangla, teenrite ja käsitööliste majad jne.
Roosatava varjundiga liivakivist ehitist hakati kutsuma araabia keeles al-hamra - ‘punane', millest hispaania keeles kujunes Alhambra.
Võimsate välismüüride ja massiivsete väravatornide taga paikneva umbes 10 ha suuruse kindluslinnaku kõige tähelepanuväärsem osa on Nasriidide palee - ümber sisehoovide ehitatud saalide, tornide ja eluruumide kompleks. Turistide lõputu voor venib rangelt kindlaksmääratud marsruuti pidi läbi muinasjutuliste saalide ja võluvate siseõuede.
Kõige nende paikade kirjeldamiseks - kohtuhoone Mexuar, Mürtide õu, Comarese torn, Saadikute saal, Lõvide õu, Kahe Õe saal, Lindaraja aed jm - võiks kirjutada omaette peatüki, lisades vürtsi legendidega, mida müstikat armastavad hispaanlased on Alhambra kohta hulgaliselt loonud.
Väljast lihtne ja lakooniline palee rabab sisenejat õrna ja elegantse arhitektuuri ning idamaiselt rikkaliku siseviimistlusega. Kõik on unenäoliselt õhuline ja kuldselt helendav.
Seinu ja võlvlagesid katavad ülimeisterlikult vormitud peen pitsiline stukkdekoor ja kahhelkividest ornamendid, üks kaunim ja keerulisem kui teine. Sadade geomeetriliste mustrikujundite vahele on põimitud taime- ja loomamotiive ning salapäraseid kalligraafilisi kirju - koraani tekste ja värsse.
Tiikide ja purskkaevudega siseõuesid raamivad saledatele sammastele toetuvad haprad kaaristud, mille taha jäävad varjulised võlvgaleriid. Siledad marmorpõrandad vahelduvad värvilistest kahhelkividest pindadega, mille ornamendirohkus on samuti kirjeldamatu.
Kitsastes madalates rennides voolab kõikjal värskendav vesi: mulksuvast purskkaevust alguse saanud nireke voolab üle õue, suundub võlvkäiku, sealt edasi hämarasse ruumi, jõuab taas õuele jne jne. Vesi - kõige kallim vara kuivas kliimas, on tõstetud aukohale.
Selle hinnalise aardega ei lobistata hoolimatult, vaid see suliseb delikaatselt ning tilgub kalliskividena. Purskkaevude vesi vuliseb vaikselt veevaagnate sees ka saalides ja käikudes.
Lummavat vaatepilti pakuvad tiikide tüüned veepinnad, millest õhkub imelist rahu ja kus kogu hunnitu arhitektuur peegeldub kristallselgelt vastu, ehitiste ilu justkui kahekordistuks seeläbi. Läbi galeriide
ja saalide jalutades avanevad aeg-ajalt ootamatud vaated allpool asuvale Granada lumivalgele araabia linnaosale.
Kogu seda uhkust imetledes tuleb silme ette pilt, kuidas sajandite eest kulges siin idamaiselt naudisklev elu, kuidas varjulistes võlvkäikudes jalutasid musulmanidest ülikud ja võrestike taga välkusid haareminaiste silmad.
VULISEV GENERALIFE
Alhambrast pisut kõrgemal mäeharjal tumeroheliste küpresside salus asub kunagine mauri valitsejate suvekodu. Sinna saabus sultan oma õukonnaga enne aasta kuumimat aega juunis ja lahkus hilissuvel.
Nimi Generalife tuleneb araabiakeelsetest sõnadest djennat - ‘aed, paradiis'; ja al-arif - ‘arhitekt, ehitaja'. Nime on tõlgendatud kui "esimene aedade hulgas" või "kõrgeim ja suursuguseim aed", arhitekti all võib mõelda aga ka Allahit, seega "jumala loodud aed".
Santiago Rusiñol on seda paika kirjeldanud nii: "Aeda sisenejat võtavad vastu seletamatu aroom, poeesiast laetud atmosfäär, veetilkade tants kivil, tuulepuhangud, mis panevad lehed ohkama ja laulma, imelised lilleväljad ja valguse värelusest tekkinud ebamäärane ilu, mis kõik on mähitud mahedasse harmooniasse. See
tekitab sisenejas sügavat hämmastust ja avab tema himukate meelte uksed, et kogu seda imet nautida."
Generalife on Alhambrast tunduvalt väiksem lossiansambel, ehitati see aastatel 1314-1325. Ka seal koosneb palee siseõuede ümber koondunud saalidest, tornidest ja eluruumidest. Õueosa moodustavad aga lugematud väikesed aiakesed, mida seovad omavahel kivimosaiigist laotud mustrilised jalgteed ja trepistikud ning kanalites voolav vesi. Mäenõlva katvatelt terrassidelt avaneb suurejooneline vaade alla Alhambra müüridele ja tornidele.
Kõrged vahemere küpressi hekid moodustavad aedades varjulisi labürinte, soppe ja käike, võlvtunneleid ja lehtlaid. Väikesed rohelised toad on täidetud kireva lopsaka taimestikuga, lillevälju raamivad madalamad hekid mürdist ja lainjalehisest vaiguseemnikust. Aedades on lugematul hulgal intiimseid nurgakesi, mille värskendavas varjus on mõnus lihtsalt unistada ja nautida kauneid vaateid.
Ning kõikjal on vesi: kanalites, purskkaevudes, basseinides. Vesi kulgeb läbi õuede ja aedade, sillerdab tiikides ja purskkaevudes, voolab treppidel. Igal trepimademelgi on oma väike veesilmake. Vanad insenerid olid erakordselt targad, et suutsid veevärgi nii geniaalselt toimima panna.
Kõikjal on tunda vee värskendavat lõhna ja kuulda selle rahustavaid helisid: vulinat, solinat, tilkumist, mulksumist. Vesi peegeldab taimi ja hooneid selgelt vastu, nii et tekivad imelised vaated.
Andaluusia kõrvetava suvepäikese käes vaevleja jaoks oli Generalife vanasti ja on ka praegu tõesti paradiislik koht oma jahutava lopsakuse ja vetemängudega. Kogu see unelev atmosfäär on just nagu loodud kaunite kunstide ja meeleliste naudingutega tegelemiseks.
Artikkel ilmus ajakirjas Maakodu dets 2005
