Hotellitöötajad avastasid öösel, et hommikusöögiks pole majas üht munagi
Esimene paanika tabas hotellirahvast hommikupoole ööd. Esimesena sai sellest teada giid Ervin, kelle ukse taha ehmunud hotellitöötaja kraapima hiilis.
„Pood on kinni!“ hädaldas ta. „Süüa ei saa!“
Enne hommikut jõudis mees käia seda teadet korrutamas veel mitu korda, kuid ka Ervinil polnud seljakotis midagi, millest kogu grupile hommikusöök hakkama panna.
Sestap said hommikusöögiks kogunenud inimesed lihtsalt vaadet imetleda ja omavahel suhelda. Köögitoimkond jooksis jalad rakkus ning peagi nähti tõttavat inimest tulemas pangetäie munadega. Hangiti ka saia ja juustu, toodi välja purk lahustuvat kohvi ja pea tund pärast hommikusöögi ametlikku kellaaega saigi rahvas laua taha.
Lihtsa eine manustamine läks kiiresti ja väiksele hommikusele jalutuskäigule mindi üsna reipalt ja headele mõtetele avatuna.
Turismigrupi sabas hiilis kulunud binokliga vanamees, kes seda väikse raha eest vaatamiseks hea meelega laenuks andis.
Ettevõtluse toetuseks mõni inimene seda võimalust ka kasutas. Saarlastel tekkis aga kohe mõte äriplaan varastada.
„Kui järgmine kord Kaali järve äärde tulete, siis olen mina binokliga vastas,“ lubas saarlane. Kuna lõunamaades on vahepeal olnud moes ka tänaval saunakaaludega inimeste kaalumine, siisplaanis ta sellegi äriplaani liita.
„Võiksid siis juba vahvleid ka müüa,“ arutas läheduses olnud hiidlane, kuid see mõte laideti kohemaid maha.
„See oleks juba töö! Ei-ei! Seisan ja laenutan binoklit ja kaalun kah!“ toodi hiidlane eestlaste töölõksust Gruusia pinnale tagasi.
Järgmisel hommikul enam toidumuret polnud. Kas oli siis pood öösel avatud või taipas hotellirahvas bussitäie inimeste toidu eelmisel õhtul varuda.
