Igal õhtul kirikus täpselt kell viis


Igal õhtul kirikus täpselt kell viis
Õhetavate-õnnelike pruutide õhulised loorid lohisevad Sitsiilias nõnda pikalt noorpaari kannul, et lõppu pole nähagi.Foto: Peeter Ernits

Kummaline küll, aga kui Sitsiilia nädalale tagasi mõtlen, siis meenuvad esimese asjana sealsed laulatused. Nii palju laulatusi kui tollel päikesesaarel pole ma kusagil mujal näinud.

Sitsiilia jumalakodades käib laulatamine kõikidel nädalapäevadel. Korra olin koguni kahe laulatuse tunnistaja. See juhtus ühes tillukeses kaljulinnakeses.

Peatänava ühes otsas asuva kiriku ees oodatakse noorpaari saabumist. Meeste pressitud ülikonnad, daamide sätendavad kleidid, võrksukad, siidsallid poolpaljaid õlgu katmas, peened parfüümid segiläbi tubakalõhnaga, tumedad prillid pulmaliste silmi katmas, laste kilked.

Esialgu hoiab kumbki pere, kumbki klann veel omaette. Jutleb, embab, suitsetab.

Sahin kirikutrepil

Siis ühel hetkel – kellaosutid lähenevad viiele – libiseb pühakoja ette kabriolett. Seekord on sõidukiks Jaguar, teinekord võib olla BMW või hoopis Audi.

Autojuhi kõrval istuv äiapapa avab omapoolse ukse ja aitab tütre välja. Rahvas plaksutab. Viimane lihv soengule, viimane pilk sõbranna ulatatud peeglisse.

Juba nad astuvadki mõõdetud sammul pühakoja trepist üles. Pruudiloor on nii pikk, et lohiseb õhulise sabana veel isegi punasele vaibale astudes tükk aega sahinal mööda kirikutreppi üles. Kui ma tänava teise otsa jõuan, hakkab sealsest kirikust parajasti väljuma teine pulmaliste seltskond.

Põlvepikkune beeži frakiga peiupoiss, kes mõni aeg tagasi oli altari ees preestrile siidpadja ulatanud, millel kaks kullast sõrmust, ei suuda suurte inimeste tähtsast toimingust vabanenuna end äkki enam tagasi hoida ning kukub kirikuesisel kivisillutisel uljalt liugu laskma. Küll ühele, küll teisele poole. Pinge on langenud.

Pooleldi avatud raske ukse vahelt paistab tükike purpurpunast vaipa.

Kahe klanni liit

Sõrmused on sõrmes, “Ave Maria” kõlanud, iidne rituaal lõppenud. Püha perekond on loodud. Parasjagu käib veel allkirjade andmine paksu kirikuraamatusse.

Sellest peab saama liit, mis püsib surmatunnini. Erinevalt meie tavadest lahutus kui selline Sitsiila elulaadi ei kuulu.

Kui enne kirikusse sisenemist jutles kumbki pere omaette, siis nüüdsest hakkavad kaks seni võõrast klanni tasapisi ühte sulanduma. Sitsiilia pere on suur ja ühtehoidev. Perekond on kõige tähtsam. Ema aga selle pea.

Igal õhtul kell viis pannakse tuldpurskava mäega ehitud päikesesaare lugematutes pühakodades alus uutele peredele. Öösel saavad neist naised ja mehed. Nii on see alati olnud. Ja nii see ka jääb.