Igale koerakarjale oma turistikari


1. grupi 7. päev Gruusias
Kitsed teelFoto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Gruusia loomariik on rikkalik. Kõigepealt on neil lehmad, kes ronivad nagu kaljukitsed mäe tippu ja kõnnivad nagu saksad lahtiselt keset sõiduteed. Nii tark loom on lehm küll, et teada: mina olen loom ja autod mulle otsa ei sõida! Ja ega ei sõidagi.

Piima annab see loom sageli kaks liitrit, mida on näha ka väikesest kasvust ja vaevumärgatavatest udaratest. Piimaste tehakse enda jaoks piimatooteid, eriti juustusid. Kel üle, see ka müüb neid turul või tee ääres. Maitselt on nad kas magedavõitu või, vastupidi, kõvad ja soolased.

Gruusias on ikka veel elus külakarjuste komme: karjus kogub hommikul lehmad kokku ja suunab nad kepiga togides Kaukasuse mäestiku karjamaadele. Lehma kõnnivad tee ääres, kuid vahel ka keset teed. Ja bussid peatuvad. Muide, täpselt niisamuti käituvad ka sead.
"Kui auto ja loom kokku põrkavad, jääb süüdi autojuht," teab giid Raivo Gruusia liiklusseadusi.

Eriri huvitavad on aga koerakarjad. Koeri, eriti imetavaid emaseid, on Gruusias kõik kohad täis. Mõni kutsikas on nii armas, et vii või koju. Üldiselt on muidugi tegemist segavereliste krantsidega, keda kellelgi vaja pole.

Turismipiirkondades piiravad nad turiste lootuses midagi süüa saada. "Pakkusin talle tükki Eesti leiba – ei võtnud," ütleb Lydia. Ja ega Gruusia oma leibki väga ei ahvatle, nagu selgus. Ju pole nad siis piisavalt näljased.

Seotud lood:

Vahel hakkab turistikarjaga üht teed käima koerakari. Ja kui sellele grupile, kelle koerakari otsustab oma grupiks võtta, läheneb võõras inimene, või, jumal hoidku selle eest, võõras koer, siis astuvad n.ö oma koerad oma grupi kaitseks välja.

Koerte aristokraatia moodustavad aga kaukaasia lambakoerad. Nad pole looduses just nii suured kui meil Eestis lemmikloomadena peetavad, ent kõrge turi ja suured laiad käpad on neil küll. Räägitakse, et kaukaasia lambakoer on lambakarja valvur ning hunditapja. Et kui ta hundi jälje üles võtab, siis on ta kasvõi nädal aega kodust ära, sest peab hundi kätte saama. Ja koju naastes toob tavaliselt tapetud hundi käpa või kõrva asitõendina kaasa.

Omaette saksad on muidugi sisalikud. Valge kaljul valged, hallil hallid, pikutavad nad flegmaatiliselt päikesepaistel. Aga niipea, kui pildistamiskaugusse jõuad, on nad läinud. Nii vilkalt, et enam pole päästa midagi.

Üks kaamel on Gruusias ka. Kaamel ja tema peremees elavad Kazbeki jalamil. Peremehel on vankerelamu, kaamel kolistab niisama ringi. Abhaasiast Gruusiasse oleva nad kolinud pärast 2008. aasta sõda ja siia jäänudki – ilmselt hakkas Gruusia kaamelile meeldima.