Imetabane Ibeeria


Imetabane Ibeeria

Andaluusia jääb suure mandri külge heidetud poolsaare tippu, kus kunagi määratu ürgjõud maapinna nagu õhukese paberilehe kokku lükkas ja ära kortsutas.

Turistile on see hunnitu vaatepilt. Lõputud mäed, ahelikud kord üht-, kord teistpidi, kord hirmuäratavalt sakilised ja paljad kaljud, kord ümarad ning metsaga kaetud - turvalisest kaugusest vaadates nagu pehmed samblased pohlamättad.

Sama varieeruv kui kuju on ka värv: kollase eri toonid, pruun, hallikas, kohati nagu helkiv hõbe, siin-seal lillad laigud ja rusked sooned, välgatab sinistki. Taimedega kaetud alad on praegu septembris kõrberohu kulukollasest mändide ja küpresside tumeroheliseni, sekka palju hallikas- ja kollakasrohelist.

Andaluusias kasvab umbes 4000 eri taimeliiki, neist vaid 200 on endeemsed. Vesi kannab mägedest alla viljakaid lubjarikkaid setteid. Eriti meeldib siin õlipuudele, mistõttu ongi Hispaania maailma suurim oliiviõli ait.

Granada ümbruse nn kultuurmaastik õlipuudega on võluv: suuremad istandused nagu hallikasroheline malelaud laugjatel mägedel, töökusest jutustavad väikesed õlipuutukad - kohati kahe või kolme puu kaupa - järskudel mäeastangutel kaljude ja võsa vahel.

Paradiisiaiast eraldab vaid see, et veega on kitsas. Kastmiseks on rajatud niisutussüsteemid, siin-seal läigatavad veekogud ei ole looduslikud järved, vaid inimkätega tehtud veehoidlad.

Ronda poole liikudes, kus kunagi kütiti elevante ja jõehobusid, katavad orge ja mäenõlvu korgitammed.

Ranniku lähenedes muutub maapind järjest lainjamaks, silmapiirini ulatuvad hoolikalt haritud viljapõllud, siin-seal lehmakarjad ning viinapuuistandused.

Läbi Andaluusia voolava Guadalquiviri jõe delta moodustab Cádizi lähistel Euroopa suurima umbes 500 ruutkilomeetri suuruse märg­ala. See on soo, kus pole ühtegi teed. Siin Donana-nimelisel looduskaitsealal talvituvad ka meie veelinnud.

Kuna võimas jõgi kannab lõputult liiva ookeani, kust vesi selle tagasi paiskab, on tekkinud 25 km pikkune liivadüün, mida tuuled aastas kuus meetrit sisemaa poole nihutavad. See kestab seni, kuni jõgi ükskord vihastab ja düüni laiali paiskab. Ning kõik algab otsast peale.

Hispaania tekitab hinges kummalisi tundeid. Vaatad bussiaknast, kuidas ei tea kust tulnud tuul paneb liikuma puude ja põõsate nõtkeina näivad oksad, ning sul hakkab kurb. Peaaegu tajud, et kui dramaatiliselt karmid mäed suudavad kunagise ürgvalu suruda oma sisemusse, siis tasane maa seda ei suuda. Sestap õhkubki sealt nagu kirglikust flamenkost ja sureva härja ees põlvitavast matadooristki lõputu nukker äng.