Juubeliaastal tuleb kaks reisi


Juubeliaastal tuleb kaks reisi
Foto: Kairi Fimberg.

2013 täitub 20 aastat esimesest Maalehe lugejareisist.

Sel puhul on valida kahe sihtkoha – Gruusia ning Baskimaa ja Gaskoonia vahel. Mõlemale reisile sõidavad kolm Maalehe tellijat tasuta.

Gruusia

Gruusias öeldakse, et kartvelebi – grusiin – on kõige õnnelikum siis, kui majas on palju külalisi. Külalislahkus ja südamlikud inimesed ongi selle väikese maa suurim rikkus.

Siinsed inimesed on emotsionaalsed ja kirglikud, samas heatujulised. Nad liiguvad otsekui tantsides läbi aegade ning suudavad lõpuks kõike ja kõikjal
nautida.

Eri piirkondades kohtab erinevaid mõtteviise. Lääne-Gruusias elavad mingrelid (megrelid) on leidlikud, kiired tegutsema, armastavad kiidelda ning külaliste auks pidusid korraldada, svanid on kiired ja lõbusad, imeretiinid paistavad silma jutukusega, kahhetid on rahulikud ja jumaldavad veini.

Ka Batumi lahke pererahvas, adžaarid, on etnilised grusiinid ja räägivad gruusia keelt, kuigi usutunnistuselt on moslemid.

Maalehe reis viib väärika ja sõbraliku rahva juurde, kes isegi jumalat ennast olevat supra-laua taga võõrustanud. Ikka toostide, hea veini ja mitmehäälse meestelaulu saatel.

Gruusiakeelne sõna ghvino on kindlasti vihjeks sellele, et veinitootmise sünnimaa on just Gruusia. Seda arvamust kinnitavad ka arheoloogilised leiud 8000 aasta taguste veinianumate näol.

Gruusias juuakse veini tõepoolest palju, peamiselt valget. Igas külas valmistatakse kohalikest sortidest koduveini.

Kuulsaim ja meilgi ehk paremini kauplustes esindatud veinipiirkond on Kahheetia. Valdav viinamarjasort on siin punane ‘Saperavi’. Siit pärineb ka legendaarne Kindzmarauli. Tootmisprotsess on väga eriline, veini kääritamine toimub suurtes maa-alustes savinõudes.

Gruusias kohtab ka looduse tõelist mitmekesisust. Siin kõrguvad Euroopa kõrgeimad mäed, siin võib kohata kiviseid ja kuivi poolkõrbeid, Euraasiale tüüpilisi metsi ja subtroopiliselt lopsakat taimestikku – seda Musta mere rannikul. Taimestik ja looma- ning linnuriik on liigirikas ja huvitav. Kirjeldatud on 4200 liiki taimi, imetajaliike elab siin rohkem kui üheski teises Euroopa riigis – 110, linnuliike leidub rohkem kui 350.

Baskimaa ja Gaskoonia

Prantsusmaal ja Hispaanias võib näha rahulikku, lõunamaiselt natuke ligadi-logadi kulgevat elu. Keegi ei kiirusta siin liigselt, kuid kõik toimib.

Kõikjal laiuvad tihedalt puudega kaetud mäed, rannaäär on täis plaaže, ajaloolisi vaatamisväärsusi ja sõbralikke linnakesi. Dumas’ “Kolm musketäri” võiks veel kord üle lugeda, et sügavamalt mõista neid Gaskoonia hulluksajavalt armsaid väikelinnu, kus käiakse eelkõige d’Artagnani pärast.

Nautida saab sel reisil linna- ja külamaastikke: metsade ja mägede vahele peidetud La Valle ja katarite Château de Montségur; Bilbao ja selle lähedal asuv Guernica, mille on kuulsaks joonistanud Pablo Picasso; Pamplona, mis on endine Navarra pealinn ning kus igal aastal juulis peetakse kuulsat härjajooksu.

Lääne-Püreneede rahvas, kes elas ja elab läbi aegade nende karmide mägede jalamil, karmi lainega lahe ääres, on see, mis annab reisile põhilise maitse. Nad on seal olnud enne roomlasi ja arvatavasti ka enne kelte. Ning laulavad baskid oma bertso’sid (meie mõistes regivärsse) siiani omamoodi. Siinne vaimne hoiak, keel, kultuur ja köök erinevad täielikult muu Prantsusmaa omast, Provence’ist, Põhja-Hispaania Aragonist.

Kindlasti tuleb sisse vaadata kohalikku restorani või veel parem toidupoodi. Peatähtis on maitsta maitseid ning tunnetada kultuuride kiiret vaheldumist sõltuvalt looduslikest tingi­mustest.

Gaskoonias ei peaks hoiduma konjakist, Baskimaal on ilmselt parim siider ning toit on talupoeglik ja rasvane nagu meilgi. Mere ääres, näiteks Donostias, tuleb pühenduda ainult värsketele mereandidele, eriti krevettidele ja tigudele.