Kauge, kuid üpris kodune Kanada
Seekord oli reisi õnnelik võitja Elle Õispuu Pärnu-Jaagupist. Ellel on kaks suurt tütart ja kolm lapselast. Huvitavaid maiustusi otsis ta kostiks rohkesti, sest Elle töötab lasteaias ja tema rühm lubas kasvataja lahkelt kaugele reisile. "Mulle oli see pikim sõit, varem olen reisinud Euroopas. Võidust ma enne, kui nimi ajakirjas ilmus, tööl ei rääkinudki - nii uskumatu ikka, et tellid lihtsalt head ajakirja ning ühel päeval tuleb kõne: teie võitsite, kas tahate meiega Kanadasse tulla? Muidugi tahtsin! Mulle meeldis kõik väga ja meil oli tore seltskond. Giid Rena Graefner oli äärmiselt armas, toimekas ja huvitav - uskumatu, et juba 77-aastane! Viimasel päeval kuulsime, et ta oli nooruses Kanada meister kiiruisutamises, harrastas peo- ja jäätantsu - küllap see teda nii tegusana hoiabki. Sellist tervist soovin kõigile ning samasugust vanaema igale lapsele!
Unustamatu elamuse andis Niagara, kõige armsam linn oli väga prantslaslik ja samas veidi Tallinna vanalinna meenutav Quebec. Vahtrad võitsid südame, meelest ei lähe ka äädikapuud ja sügisastrid, mis neil looduslikult teeveeres kasvavad. Mulle meeldivad hirmsasti kivid, abikaasa viskab juba nalja, et meie aeda oleks tarvis kiviheitemasinat. Nähtud aedadest paelusidki kõige rohkem need, kus palju kive või vett: Hamiltoni botaanikaaia kiviktaimla ning Montreali hiina ja jaapani aed. Väga ilusasti olid haljastatud ka kõik avalikud kaldapealsed - Torontos Ontario rannapromenaad, Ottawas Rideau' kanali kaldad ning teistes linnades võimsa Saint Lawrence'i jõe kaldad. Sellised jalutuskohad meelitavad tõesti kodunt välja. Aitäh kõigile toreda reisi eest!"
Daisy Lepaleht Harjumaalt: "Meil on üks aed Türisalus ja teine Muhus, igalt reisilt katsun seepärast suveniiriks osta huvitava taime. Kanadast tuli kaasa mitu tõru. Ideedeotsingul muudkui pildistasin, ainuüksi tuhande saare (Thousand Islands) laevasõidust sai kaks filmi täis.
Mulle meeldisid rahulik ja väärikas Ottawa ning armas Quebec. Kõige ilusam oli aga siiski Niagara Parkway parkide vöönd ja seda lõpetav linnake Niagara-on-the-Lake, sealne lilleküllus ning armsad, nagu 19. sajandi lõpu Inglismaalt pärit puitmajad. Et abikaasa Mati rohkem oma ala näeks, kulutasime Montrealis vaba aja "Juusturiivi" jt pilvelõhkujate uurimiseks. Rõõmustas, et uhketes ärihoonetes oli ka kaunis sisehaljastus. Parimaks taimeleiuks pean sellelt reisilt virgiinia toomingat ‘Shubert'. Olen otsinud, millega Muhu maja juurde värve anda ja see madal puu, mille lehed jaanipäevast lillakaspunaseks värvuvad, sobib ideaalselt!"
Tiit Simo Tartust: "Minu jaoks oli see ka arusaamise reis, sest mu vanaisa elas aastaid Kanadas ning on sinna maetud. Tahtsin mõista, miks ta valis just selle maa ja kas minagi suudan seal midagi erilist tunnetada.
Tundsin end Kanadas koduselt, suisa hästi. Oli avarust ning puutumatut loodust linnade vahel, suuri järvi ja jõgesid. Kuigi vaatasime tohutust riigist ainult tühist osa (v.a lennukilt paistnu, kui lendasime kaarega üle Gröönimaa), jättis nähtu tõelise põhjamaa mulje. Mulle meeldisid läheneva sügise aimus ja looduse põhjamaine kargus.
Külastasime vaid mõnda loodusobjektist turistimagnetit, aga Niagara joad ning Ste-Anne kanjon olid nii oskuslikult välja pakutud, et ainult imetle ja kadesta. Loodud olid kõik võimalused nautimaks looduse loomingut nii alt kui ülalt, nii vasakult kui paremalt ning seda kõike loodust kaitstes ja inimest suunates. Pioneeriküla muuseumimajades oli lastel tõesti huvitav - nad said kõike ise kaasa teha. Meie kodused loodusobjektid, näiteks Sipelgariik ja Taevaskoda, ei kannata kuigi hästi turistide koormust.
Meeldisid ka inimkesksed linnad. Suurlinnades on küll kõrghoonete piirkonnad, aga Toronto CN Towerist ning Montreali olümpiastaadioni tornist paistis hästi, et enamik inimesi elab ikka kahe-kolmekorruselistes majades, mida ümbritseb rohelus. Elatakse Maa lähedal. Puud, põõsad ja lilled on ka kõrghooneid täis kesklinnas. Lillepeenrad ning -kastid on olemas hommikul, päeval, õhtul ja järgmisel hommikul - kogu aeg, kuni need talveks korrastatakse. Ilu on loodud kõigile nautimiseks ning paistis, et seda ka hoiti. Ilus oli vaadata vana ja uue arhitektuuri kokkupuudet, tunnetada arengut ja aja kulgu. Mulle meeldis see inimese- ning ka loodusekeskne pidevalt arenev ja täienev urbanism.
Samuti meeldisid kanadalaste rahu ja tasakaalukus, oli tunda, et nad armastavad oma maad. Polnud ka totakas-südametuid valvenaeratusi. Nad olid soojad ning lahked, juhatasid, kuni olid veendunud, et sa neist aru said. Nad tundsid huvi, kes sa oled ja kust tuled. Abivalmidust tundsin nii inglis- kui ka prantsuskeelses Kanadas ning mis ime - nii mõnigi kanadalane teadis Eestit.
Arvan, et mõistsin, miks vanaisa Kanadasse jäi. Tähtsad märksõnad on põhjamaine loodus ja inimeste sõbralikkus."
Reena Birkan Tallinnast: "Kuigi olen palju rännanud, oli see mulle esimene grupireis. Sain üllatavalt hea kogemuse. Olin valmis huvikonfliktideks ning virinaks, kuid seda polnud.
Kui üritan pingeritta panna Kanadas nähtud linnad Toronto, Ottawa, Quebeci ja Montreali, siis esikohale sean viimase. Seal oli meil lihtsalt kõige rohkem aega. Mujal oli nii palju vaadata, et üks päev tuli ikka puudu. Montrealist jäid enim meelde botaanikaaed oma taimerikkuse ja huvitava kujundusega ning tõeliselt kaunis Notre-Dame'i basiilika.
Ka meie Kanada giidil Rena Graefneril läks seekord õnneks. Kui reis oleks veel natuke kestnud, oleks mina ta küll koju kaasa pakkinud. Küllap mõtlesid meie reisigrupis teisedki sedasi. Ta on lihtsalt nii armas ja soe inimene!
Mis oleks võinud paremini olla? Lend võiks vähemalt poole lühem olla ja otse! Kanada on liiga kaugel, aga sinna pole midagi parata."
Vaike Roots Harjumaalt: "Olen küll suur Maakodu lugeja, kuid aianduses veel algaja. Et praegu on mul käsil aia kujundamine, läks Kanada-reis igati asja ette, sain palju mõtteid.
Ideede jäädvustamiseks pildistasin väga palju, õige mulje saab reisist ilmselt siis, kui asi juba natuke settinud. Nähtust oli kõige võimsam muidugi Niagara, aedadest Montreali botaanikaaed ning Hamiltoni kuninglik botaanikaaed ja eriti selle alpinaarium. Väga tore oli ka külaskäik orhideeaiandisse. Nägin nüüd, kuidas mu lemmikuid tegelikult kasvatatakse. Kuna aiandit tutvustanud daamilt võis ka nõu küsida, said mitu asja selgemaks või kinnitust. Tore ja hariv oli ka Andres Vaasa bussis peetud okaspuude lühiloeng.
Tõeliselt vedas meil ilmaga. Tütar saatis mulle teateid Eestist, kodus polnud pooltki nii soe ja ilus."
Mart Nilson Tartust: "Suur on esimene märksõna, mis Kanadaga seostub: suur maa, suur kosk, suur torn, suured maanteed, suur liikide rohkus, suur hulk magedat vett, suured jõed, suured majad.
Ilus on see maa ka. Kuigi punane sügis ei olnud veel õieti alanud, oli looduses juba üsna palju värve. Nii tundus vähemalt siis, kui jõudsime tagasi beebikaka värvi Eestimaa sügisesse.
Jäi meelde, et vahtrast saab kõike: mööblit, sooja, siirupit, viskit ja ohtralt lehti - üks neist on isegi nende lipu peale kinni jäänud. Võsa oli palju. Tundub, et maaga pole neil oma u 33 miljoni elanikuga väga palju peale hakata. Vahepeal tuli Eestimaise ääremaa-metsa tunne!
Kakskeelne maa ei olegi igal pool nii kakskeelne. Tänavu 400. sünnipäeva pidavas Quebecis küsisime kolm korda teed. Nähes meie käes linna kaarti, jagati ülilahkesti prantsuskeelseid juhatusi. Kuhu meid juhatati, jäigi saladuseks.
Kanadas tekkis ameerika sugemetega euroopa tunne: pikkust mõõdetakse meetrites ja temperatuuri Celsiuse järgi. Samas oli tänavapilt ameerikalik: suured autod ning autorongid, ninaga koolibussid.
Põlisrahvastest ja nende kultuurist eriti märke polnud, peale mõne maski ja ehte poes ning väga ilusa tsivilisatsiooni ajaloo muuseumi hoone Ottawas. Pioneeriküla vabaõhumuuseum tutvustas ainult kolonialistide eluolu.
Kui Kanadasse tagasi minna, võiks vaadata läänerannikut või mägesid ja metsikut loodust. Kõike seda näeks, kui paneks kokku pisikese mõnusa seltskonna, võtaks kuu aega puhkust, rendiks idarannikult matkabussi ning põrutaks läbi suure-suure metsiku maa Vaikse ookeani äärde välja!"
