Kes ei tahaks otse puu alt kreeka pähkleid taskusse toppida?


1. grupp Gruusias 2. päev
Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Maalehe reiside suur pluss on see, et alati on kaasas mitmeid suurema taimehuviga inimesi, kelle teadmistest kõik kasu lõikavad.

Selle uue moe lasi lahti Värskast pärit agronoom Rita Nutov. Vaatas, pea viltu, pargi poole ja ütles ühtäkki, et kuulge, see on ju kreeka pähkel, vaatame, kas midagi all ka on!

Ja oli! Kreeka pähkel kasvab puu otsas rohelises kestas nagu kastan. Selle kestaga koos ta ka puu otsast alla potsatab või siis korjamisel kepiga lüüakse.

Varem maha kukkunud pähklite kestad on mustad ja kuivanud, neil mis puu otsast värskelt saadakse, tuleb roheline kuub veel raskemini küljest.
Ei olnudki palju vaja, et avastus leviks nagu kulutuli ja inimesed jookseks igal vabal hetkel puude alla sahistama.

Pähklipuid on küllaga ning pähklikorjajaidki palju. Praeguseks on teada, et pähkli saab kenasti katki, kui ettevaatlikult kontsaga vajutada, kuid kiviga toksimine on samuti hea meetod.

Võimalust oma käega kreeka pähkleid puu alt korjata, ei tule ette nii sageli, et sellest loobuda saaks.

Veel märkasid tublid taimetundjad puu otsas väikest ümmargust tihket vilja nimega aiva. „Vene ajal toodi neid ikka meile ka,“ meenutati. Leitud aivad olid veel toored ning isegi puu lähedale köide pandud kits ei tahtnud seda süüa.

Taimehuvilised on jõudnu Gruusiast üles korjata ka mitmesuguseid nulukäbisid ja oksaraagusid ning lõputult arutada, millised taimed võiksid Eestis kasvama hakata ja ellu jääda. Ilmselge eelis on siin saarlastel, kelle pehmem kliima lubab loota kasvu ka sellistele puudele-põõsastele, millel mujal palju lootust pole.

Kreeka pähkli puid peaks kasvama ka Eestis, isegi Tallinna südalinnas. Kuidas seal tänavu ka pähklisaagiga on, selgitame koju jõudes kindlasti välja.