“Samas ei jõua see nendeni igapäevaselt,” selgitas ta. “Aga kui tehakse uudistes välismeediast mõni refereering, kus kreeklasi kujutatakse laiskade või saamatutena, pahandab see neid muidugi.”

Eriti tusaseks läksid kreeklased inglaste tehtud paroodia peale, kus teleklipp kujutas muuseumit saja aasta pärast ning ühe eksponaadina kreeklast, kes pole ikka veel jõudnud oma võlga ära maksta.

Kes ei maksa, jääb elektrita

“Kui ma vaatan oma siinseid tuttavaid, siis küll ei saa öelda, et nad maksudesse hooletult suhtuks või neist kõrvale hiiliks,” sõnab Ester. “Kui ikka maksuametilt mingi teade tuleb, võetakse seda väga tõsiselt ja tuntakse muret. Samuti püütakse alati kõik arved ära maksta.”

Makse Kreekas jagub. Näiteks maksavad kreeklased eraldi automaksu, mis on minimaalselt 420 eurot auto pealt, sõltuvalt selle võimsusest. Selleta autoga sõita ei saa. Samuti on neil maks teleri eest, mis on 10-25 eurot kuus, sõltuvalt programmide arvust. See maks koos prügimaksuga lisatakse elektriarvele ning seda maksmata ei jätta ei saa. Samale arvele läheb juurde ka nn kinnisvaramaks, mida maksavad nii majade ja korterite omanikud kui ka rentnikud.

“Maksukoormus on juba nii suur, et inimesed ei saa sellega hakkama ja riik on pidanud tegema jareleandmisi. Madalama sissetulekuga inimesed saavad taotleda arve osalist tasumist, kui arve maksmata jätta, siis lülitatakse elekter ikka väga kähku välja.”

Aga kas nad tõesti maksavad?

“Neil ei jää muud üle,” nendib Ester. “Ilma elektrita on ikka suhteliselt raske.”

Kreeka riik on pankrotti läinud seni viiel korral ning see pole mingi uus asi.

“Toodi välja saja suurima maksuvõlglase nimed ning selgus, et nende arvele langeb suurem osa kõigist maksmata maksudest üldse. See jällegi näitab, et Kreekaski on kannatajad tavalised nn väiksed inimesed, kellelt saab nõuda ja keda saab survestada kasvõi läbi sellesama elektriarvegi,” selgitab Ester.

Kuni riigiasjade ajamise aluseks olev mõtteviis ei muutu, pole muutust oodata ka praeguses olukorras. Estri sõnul teeb igasuguseid arenguid keerukamaks ka kreeklaste omadus kõike pikalt arutada.

“Olemuselt ei ole kreeklane konflikte, ta tahab seletada ja rääkida. Igasugu ministeeriume on juba ligi 70 ja kui mõelda, millised lõputud arutelud seal käivad, siis on ka selge, miks asjad aega võtavad.”

Sõna maksab rohkem kui paber

Kreekas käivad kogu asjaajamine paralleelselt arvutil ja paberil. Arveid makstakse postkontoris ning esmalt täidetakse ikka paber ja siis millalgi kantakse see ka arvutisse.

Kui on aga kohtuvaidlused olgu siis liiklusavariide või maaküsimuste üle, jääb peale tunnistaja sõna.

“Kui maavaidluses suudab keegi tuua tunnistaja, kes mäletab, millised olid piirid neljakümne aasta eest, siis tema tunnistus loeb rohkem kui paber.”

Mõned seadused kehtivad Kreekas palju tugevamalt kui Eestis. Näiteks on kaljukindel seadus, et rand on rahva oma. Hotellipidajad ei tohi ka rannatoole paigutada merele lähemale kui kaks meetrit. Kui suvitajad ise seda teevad, pole sest midagi, aga rannas toole üürivat ettevõtjat ähvarab sama asja eest trahv.

Muidugi on ka seadusi, millesse suhtutakse väga loominguliselt. Üks neist on suitsetamisekeeld. Estri sõnul on asi nüüd küll nii kaugel, et haigla siseruumides enam ei suitsetata, kuid mujal tuleb seda endist viisi ette ning keelule vaadatakse lausa läbi kõigi sõrmede.

Aga tulles tagasi algusküsimuse juurde, mis puudutab seda, kuidas kogu Euroopas pidevaks kõneaineks olevad kreeklased end praegusel ajal tunnevad, siis ega nad end väga häirituna tunne.

“Kreeklaste enesehinnang on kõrge,” selgitab Ester. “Kui nad ise ennast süüdlaseks ei pea, siis ei suuda keegi kõrvalt neid ka nii tundma panna. Nende moto on selge: ela ise ja lase ka teistel elada.”