Maakodu reis: Lõuna-Aafrika õitsvad künkad


Maakodu reis: Lõuna-Aafrika õitsvad künkad
Maakodu Lõuna-Aafrikas.Foto: erakogu

"Aafrika lõhnab nii hästi," olen kirjutanud esimese asjana oma reisimärkmikku.

Siis oli ajakirja Maakodu lugejareisilistel selja taga juba rohkem kui 11 000 kilomeetrine lend kursil Frankfurt — Johannesburg — Port-Elisabeth ja umbes 140 km bussisõitu Lõuna-Aafrika idaranniku suunas. Imehästi aga lõhnas Ida-Kapimaa karge õhtu 9000hektarilises Kariega eraloomapargis. Selles oli tuttavat kevadvärskust, kuid ka võõrast küpsust ja magusust.

  Kaelkirjak ja kallad

Safariautoga künkalt künkale kulgedes kadus pika lennu roidumus. Kuis siis muidu, oled ju korraga sügisest kevades ja näed, kui mõnus on isalõvil oma nõlval ööd oodata. Juba pool kaheksa on pime ja siis võib alata jaht — impalaid, kannasid, blesbokke jt antiloobilisi on pargis kõige rohkem. Laisal lõvil aga polegi vist kõht tühi.

Pimedus tiheneb. Meie juht suunab sõites natuke laterna valgusvihku, et märkaksime, kui graatsiliselt ja hääletult võivad kõrgete tontlike piimalillede vahel liikuda kaldale tulnud jõehobused. Akaatsiatihnikus madistavad vägagi häälekalt kolm elevandinoorukit. Sebrad ja ninasarvikud jäävad hommikuseks safariks. Vahepeal sõime ehtsat Aafrika toitu ja kuulsime kokkade koosakeelset laulu.

Natuke pärast päikesetõusu nägin kaelkirjakut. Ja juba selle pildi pärast, kuidas ta akaatsiapõõsaste vahel vabalt liikus ja astelde keskelt hommikusööki valis, tasub lennata kümme tundi ja kauemgi.

Seotud lood:

Teise samaväärse kingituse sain järgmisel päeval, silmates maanteekraavis esimesi kallasid.

Teadsin, et nad peavad seal niiskeis paigus kasvama samamoodi nagu meie varsakabjad ja võsaülased. Aga täisõitsengus kallasid, kes täidavad ka mäekülgi ja terveid niite ning kelle vahel sa lõpuks traktorikärus taimesafaril loksud, juba ei unusta. Minu jaoks olid kaelkirjak ja kallad reisi tipphetked, neil on tihedalt kannul matk Hea lootuse neemel.

Kaks ookeani ja vaalad

Noor lastekaitsesepetsialist Anneli Väär, kes selle reisi Maakodu aastatellijana võitis, istus aga ühel hommikul lummatult Hermanuse kaljul ja vaatas ainiti India ookeani. Teised katsusid laintevahust vaalu pildile püüda, tema muudkui vaatas ja ütles vaikselt: “Küll see on ilus.” Talle oli see esimene kohtumine ookeaniga. Nüüd nägime kahte ookeani ühe reisiga. “Hea Lootuse neemel sain Atlandi ookeani vett isegi katsuda ja maitsta, kui soolane see on,” ütles ta. Kaplinna Aafrika õhtul tehtud näomaalingu — ilusad oranžid õied põsesarnadel — hoidis Anneli alles koju jõudmiseni.

Hermanust peetakse parimaks maismaa vaalavaatluspaigaks, septembris koguneb vaalu siia nii palju, et neid näeb isegi hotelliaknast ja linnake peab vaalafestivali. Kes tahtis, sai Hermanuse parimasse vaatluspaika matkata koos kohaliku vaalafotograafiga. Hea reisikaaslane Merle — kalakasvataja Hiiumaalt — oli selle päeva õhtuni õndsa näoga.

Eriline oli ka pärast reisi saadud muljekiri Eesti kindlasti ühelt paremalt puude ja põõsaste tundjalt. Räpina Aianduskooli õpetaja Andres Vaasa kirjutas, et ta tundis Kapimaa teeäärseis põõsastikes ära vähesed taimed. “Heal juhul võis oletada, millisesse sugukonda nad kuuluvad. Esimesest raamatupoest ostsin taimemääraja, et pisutki selgust saada…”

Maakodu Lõuna-Aafrikas. Foto: erakogu

Kõiki taimi pole keegi näinud

Eelkõige taimede pärast me Kapimaal käisimegi: sealsetest taimeliikidest on u 6200  endeemid. Nemad ei kasva looduslikult kusagil mujal. Lõuna-Aafrika umbes kahe Eesti suuruse edelanurga taimestik kuulub seetõttu omaette floristilisse riikkonda. Sellise külluse keskel ei saa ükski võõras olla muud kui rumal avastaja. Paljudel neist liikidest pole eestikeelset nimegi.

Lõuna-Aafrika edelanurga künkail peaks looduslikult valdavalt kasvama kooslus, mille afrikaanikeelne nimetus fynbos märgib rohttaimi ja hõredat võsa, madalaid ja poolkõrgeid nõeljate, nahkjate või soomusjate lehtedega põõsaid. Igasugu eerikaid, prooteaid, restiolisi…See fynbos näitas meile reisi vältel aga nii erinevaid ilmeid, nagu käinuksime mitte ühes, vaid umbes seitsmes riigis.

Esmalt sattusime Ida-Kapimaal maastikku, mis meenutas oma eukalüptide, akaatsiate ja termiitide pesakuhikutega teadjamatele kõige rohkem Austraaliat. Hõredalt asustatud kandis vilksatas üksikuid farme ja veisekarju, karjamaapõõsastikus jäi silma isegi välitingimustesse sobitatud lüpsiplats.

Aaloe Foto: erakogu

Põhjamaalasele on ka selline roheline, pruun ja punakas hiiglaslikke aaloesid kasvatav ümbrus põnev, kuigi inimene on seda juba mitu korda ümber kujundanud ja ka võõrliikidega täiendanud. Umbes 40% selle põlluharimiseks liiga kuiva kandi maadest on nüüd kaitsealad või eravalduses loomaparkide kasutuses. Näiteks Kareiega loomapargi 9000 hektaril kasvatasid 20 farmi veel paarkümmend aastat tagasi ananasse, sigurit jm.

Akaatsialehed kõlbavad vähemalt kaelkirjakute toiduks, võimust võtvad viigikaktused on siin aga ainult nuhtluseks. Loomaparki on nende ohjeldamiseks nüüd toodud ka viigikaktuse parasiidid košenillitäid. Ei tea, kes siia kaktused vohama lasi ja mis saab katsetusest täidega.

Viigikaktusejutt sattus siia lihtsalt ühe näitena teemal, kui ohtlik ja keeruline on kokku lasta oma ja võõrast. Ikka peab üks teise eest taganema ja alati tekib sellest uusi muresid. See, kes on oma ja kes võõras, on LAVi rahvaste paabli inimsuhetes muidugi veel raskem probleem kui taimeriigis.

Vaja on valgust ja põlengukuumust

Suur osa Lõuna-Aafrika endeemsetest taimeliikidest on looduskaitse all või väljasuremisohus. Seda, kuidas nad on oma taimerikkusi väärtustama ja kaitsma hakanud ning kuidas see tarkus on siia Suurbritanniast ja Skandinaaviast suure ringiga tagasi on jõudnud, kuulsime Lääne-Kapimaa rannikualale rajatud armsas Harold Porteri Botaanikaaias.

Sealne ümbrus oli juba täis ka pealkirjas lubatud õisi: mäenõlval särasid Leucospermumid ja Leucadendronid jpm.

Botaanikaaia kuraator Werner Voigt harib siin samamoodi ka kohalikku rahvast. Näiteks selgitades, et mäenõlva tulekahju oli neile õnnistuseks — osa liike on ju väga valgusnõudlikud ja ka võsapõlengutega kohastunud, pärast põlengukuumuse ülekäimist on eriti huvitav oodata, mis seal uuesti tärkama hakkab.

Rannaluiteile ehitatud suvila ümber ei maksa siin aga tahta euroopalikku lilleaeda, järgmiseks suveks on sellise katsetuse asemel taas liiv. Omamaa taimed tasub krundiomanikul kasvama jätta, nemad hoiavad liiva kinni.

Botaanikaaia soise ala jalutussild oli sulatatud plastist — igati mõistlikum lahendus, kui täita kilekotiräbalate ja plastpudelitega teeääri ja tühermaid.

Imed ninasarvikupõllul

Väga uhke näide kohaliku rahva looduslembusest on Darling Wild Flower Show. Esimese show korraldas linnakese naisselts juba 1917. aastal, et siis kokku seatud lillekimpudega kõigile näidata, mida Jumal ise on kodukandile kinkinud.

See show on siiani vastu pidanud ja üha edasi arenenud: nüüd seab Darling Wild Flower Society spordihalli üles lausa paikkonnale iseloomulikke maastikutüüpe (standveld, sandveld ja renostreveld) ja taimekooslusi. Eraldi on väljas ka kõik neis esindatud õied — igaühel juures ladina jt keeletes nimesildid.

Rohtla-alale iseloomulik renosterveld tähendab tõlkes ninasarvikupõldu. Enne kui uusasukad siin maad harima hakkasid, oli rohumaa mustade ninasarvikute koduks. Sellised tingimused meeldivad gladioolidele, freesiatele, kaeralilledele jt sibul- ja mugultaimedele. Darlingi ümbruses on mitu väikest taimekaitseala. Rahvas on uhke oma 1200 õitsva taimeliigi üle, kutsudes kodukanti Kapimaa taimekuningriigi tõeliseks kuldseks miiliks. Omapäi siin uidata ja lilli noppida muidugi ei või, saab aga tellida giidiga taimeretke ja show ajal koguni traktori järelkärus kaitsealale sõita.

Paljud head asjad lihtsalt juhtuvad — nii oli ka meie lillesafarile sattumisega. Kui me eelmisel sügisel oma Kapimaa programmi alles kavandasime ja täpsustasime, sattus Maakodu aiatoimetaja Jaan Mettik kogemata Darlingi kodulehele. Kui ühe linna nimi on juba Darling ehk Armsam või Kullake, siis võib sealt ju kõike oodata. Show ületas meie ootused, samal ajaks pani oma näituse välja ka Darlingis tegutsev Duckitt Nuseries e Lõuna-Aafrika üks kõvemaid orhideekasvatajaid.

Mõlemal näitusel tekitas grupp Eesti taimehuvilisi parasjagu elevust — showl käib tavaliselt u 8000 külalist, kuid nii kaugelt ikka ei tulda.

Reisil kuulsime, et nende talv (meie suvi) oli tänavu erakordselt külm ja kevadki on olnud kuiv ja jahe. Justkui lubab, aga soojaks ei lähe. Darlingi festivalipäeva hommikusöögi ajal soovis üks teenindaja: olgu teil täna nii ilus ilm nagu meil tavaliselt jõulude ajal. Sel päeval oli sooja tõesti üle 20º.

Oma reisi aja sättisime 13.-23. septembrile just Darlingi lillefestivali pärast — see on igal aastal septembri teisel nädalavahetusel. Tasub vaatama minna, veel parem oleks midagi taolist üritada aga jaanikuises Eestis. Meie niidulilled valges öös on samuti erilised.

Reis nagu rätsepaülikond

Kuid patt olnuks veel rohkemat tahta. Õieküllus on üürike, vihm ja soojus teevad poolkõrbe ja rohtlaalad ainult viivuks õiemereks.

Laimokk ninasarvik Foto: erakogu

Mõni Lõuna-Aafrikas käinu võib sellegi loo pealkirja imeks panna — mis õitsvaist künkaist siin sonitakse, Kaplinna ümbruses on tohutud haritud põllumassiivid ja karjamaad; Stellenboschi kandis viinamäed ja oliivisalud; natuke õisi on linnahaljastuses ja Laudmäe jalamil ilmakuulsas Kirstenboschi botaanikaaias.

Euroopa turist käib Lõuna-Aafrikas enamasti suurel ringreisil või Mosambiigi pool servas Krügeri kaitsealal loomi vaatamas ning siis, kui nende suvi on taas rohelise- ja pruunitooniline.

Hea koostööpartner Albion Reisid tegi Maakodu erisoove ja taimelembust arvestades just niisuguse programmi, nagu 10 päeva sisse ilusti andis mahutada. Kohapeal pani asja taas särama meie kaugete maade lemmikreisijuht Taivo Koppel.

Riigi üheksast provintsist väisasime ainult kahte: Ida- ja Lääne-Kapimaad. Taimi ja muidki vaatamisväärsusi on seal kõige külluslikumalt, kuid meil jäi aega ka nähtut nautida.

Lühikese reisi jooksul jõudsime palju seetõttu, et lendasime Johannesburgist Port-Elisabethi ja hakkasime Ida-Kapimaa rannikul kord India ookeanile lähenedes, kord sellest kaugenedes liikuma Atlandi ookeani poole, Kaplinna ja Kapi poolsaarele ja Stellenbosci ümbruse viinamägedele. Sõitsime kaunite vaadetega Garden Route’il, põikasime Tsitsikamma rahvusparki ja trügisime Kapi mägede vahelt poolkõrbealale  jaanalinnukasvandusse ja gepardite kaitsele pühendunud eraloomaparki. Terve päev kulus Kapi poolsaarel ja Hea Lootuse neemel ja teine Darlingi festivalil, kuid jõudsime jalutada ka Laudmäel, Kirstenboschi, Karoo, Harold Porteri ja Stellenboschi Ülikooli botaanikaaias ning proovida  veinimõisas veine.

Samasugust programmi julgeme soovitada teistelegi taimehuvilistele. Ka suure viisiku kohtamiseks (ninasarvik, pühvel, leopard, lõvi ja elevant) ei pea tingimata minema Krügerisse. Väikseid parke, kuhu loomad on muidugi tagasi asustatud, leidub mujalgi.

Valged kindad ja mustad käed

Maakodu novembrinumbris jagavad oma eredamaid muljeid reisiseltsilised. Detsembrinumbris kirjutame põhjalikult nähtud loomadest ja lindudest, oma lugu on väärt ka kõik väisatud botaanikaaiad, prootead, aaloed jpt taimed.

Oma reisimärkmikku lehitsedes näen üha vihjeid maastiku eripärale ja taimedele. Numbreid tööpuuduse, AIDS-i ja madala eluea kohta on seal ka natuke. Aafrika rikkaima riigi suurtest kontrastidest ma aga kirjutada küll ei taha. Hea, kui oskaks seda natukegi mõista. Meie nägime ainult ilusat Kapimaad. Mulle ei meeldi see ka, kui korraks Eestisse sattunu meie asjust liiga uljalt arvab.

Kauge Lõuna-Aafrika on aga kindlasti kõige keerulisema ajaloo ja arenguga riik, kus Maakodu lugejareisilised on seni viibinud. Ja alles 20 aastat tagasi apartheidi-riiki ei reisitudki.

Mitmed reisikaaslased meie 37-liikmelisest grupist olid LAV-i siiski varem sattunud ja kinnitasid, et asjad liiguvad seal paremuse poole. Kuid alles üksteist aastat tagasi pidid näiteks veinimõisas mustadel veinikallajatel käes olema valged kindad, sest ei ole ju sünnis valada kallistele külalistele veini “mustade kätega”.

Sellist suhtumist me seal enam ei kohanud. Kõik lõuna-aafriklased, kellega nende töö juures kokku puutusime, olid väga külalislahked.

Lugege kindlasti Maakodu novembrinumbrit: endine töökaaslane Signe Siim võrdleb seal väga elamuslikult 11 aastat tagasi ja nüüd nähtut.

Reisil tundsime kõige rohkem puudust sellest, et linnades on õhtul omapäi kahtlane ringi jalutada ja kohalikku eluolu avastada. Kohe, kui pimeneb, on tänavad tühjad, sest nelja seina vahel või taksos on turvalisem. Meiega ei juhtunud seal midagi halba, aga esimeselt õhtuselt jalutuskäigult pöördusime ka väga ruttu tagasi. Tundus, et nüüd on liikvel pidetu rahvas, kes alles otsib oma tänast teenistust. Ega näiteks Torontoski ainult inglid ela, aga sarnast kõhedust seal õhtune jalutamine küll ei tekita.

Majade ümber oli võõrastav näha ka igasugu kaitsemüüre ja -tõkkeid — küllap on neid siiani tarvis. Või alati ei ole?

Enne reisi kirjutasin just Maakodule loo Puurmani mõisast. Sealse pargi ümber on siiani alles kõrge tellismüür. Juttude järgi olnud ka sellel müüril vanasti klaasikillud jms teravat, et matsid üle ei roniks. Öösiti valvas krahvipaari und kaks öövahti, üks pargis ja teine müüri taga. Ja esimesed jäljed liivatatud pargiteedele tohtis teha ainult krahvinna oma külalistega. Jälgede ära pühkimiseks oli hoburakend nelja luuaga, üks moonamees sõitis sellega öösel kõik pargiteed läbi. See ei juhtunudki pimedal pärisorjusajal. Loss valmis alles 1881. aastal ja eriti kuri oli matsirahvaga viimane krahvinna.

Kodurestoran getos

Lõuna-Aafrika naudinguist kiidan lõpuks veel toitu. Pallonite pere hindas seda nii:“Toidud on suurepärased vist seetõttu, et siit on läbi käinud nii palju eri kultuure. Igaüks jättis maha kõige maitsvama killukese ja kokku sai nauditav sulam.“ 

Maitsesime seal näiteks jaanalinnupraadi, aniisiga maitsestatud porgandeid, kuivatatud hüpikpuki liha ja rostbiifi trühvlikastmes. Kaplinna Aafrika õhtul sai proovida 15 käiku Aafrika maitseid. Eriti ruttu said alati tühjaks leivakorvid -sealsed küpsetised maitsesid kõigile.

Kõige paremad road ja soojem vastuvõtt olid aga üllatusena jäätud reisi lõpetuseks.

Pärast viimast hommikusööki ja Kaplinna turul uitamist me varast lõunat eriti ei tahtnudki.

Teel lennuväljale oli aga vägi erutav sisse keerata ehtsasse Langa getosse. Lugesime pärast kodus, et meie sealne restoran langes 2004. aastal ka relvastatud röövi ohvriks — oma raha andsid siis ära hollandi turistid, kes olid vist parasjagu teel Stellenboschi veine maitsma.

Langa oli Kaplinna piirkonna kõige vanem, juba enne II ilmasõda rajatud geto. Nüüd mõjusid sealsed väiksed majad väga puhtalt ja tänav igati rahumeelselt, väike auto maja ees polnud mingi haruldus.

Langast leidsime hea näite Lõuna-Aafrika muutumisest. Harlemi avanüül majas nr 49 on Sheila Mahloane restoran Lelapa. Pealtnäha tundub maja väike. Kuid mulje on petlik, tagahoovi suunal on hoones ruumi piisavalt.

Lelapa tähendab kodu. Sheila ongi samas majas elanud juba 1960. aastast. Ta töötas majateenijana ning kui olud hakkasid muutuma, otsustas naine getost mööduvatest turismibussidest veidi kasu lõigata ja oma äri alustada. 1996. aastal oli see veel keeruline. Raha ei olnud ja kuna Sheilal polnud ka sobivat töökohta, ei antud talle laenu. Koos tütar Monicaga müüs Shila kolm aastat kasutatud riideid ja sai valjaliku summa kokku. Kahe naise idee on kasvanud restoraniks, mis annab tööd viiele inimesele ja palkab vajadusel elavat muusikat tegema kohaliku keskkooli marimbaansambli.

Julgeme mamma Sheila kodu lahkesti soovitada. Meie ei raatsinud sealt lahkuda,kuid äralend pressis peale. Mama Sheila ei saanud aru, miks me kooke ei proovigi — söögiajal ometi ei kiirustata, toit on nauding.

Iseteenindaval toiduringi tahtsin natuke siit-sealt tõsta ja mõned liuad ka vahele jätta. Seda nähes haaras Sheila mul otsustavalt käest kinni ja ütles väga sisendusjõuliselt: “Proovi kana!”

Väga hea oli.

Maakodu järgmine lugejareis on viib Hiina pealinna Pekingisse. Pekingi reisi programmi vaadake siit.