MAALEHE REIS 2. päev Andaluusias – ookean ja palverändurid


MAALEHE REIS 2. päev Andaluusias – ookean ja palverändurid
Hommikul, valmistume lahkuma. Esiplaanil giid Ott Sandrak ning Germalo reisijuht AleksanderFoto: Jaanus Simson

08. september on ussimaarjapäev ehk Neitsi Maarja sünnipäev, mis tähendab, et tegemist on riikliku pühaga ning Hispaanias tööd ei tehta. Kuigi restoranid, poed, hotellid on muidugi avatud.

Päev algab väikese ringsõiduga Huelvas. Huelva raekoda näeb välja nagu oleks ehitatud sadu aastaid tagasi. Tegelikkuses valmis see aga 1949. aastal.

Järgmine suurem vaatamisväärsus on Santario de la Cinta, kus Kolumbus oma Ameerika retkelt tagasi tulles pikalt palvetas. Tegemist on väikese mäenõlval asuva kirikuga.

Kuna tegemist on väikese linnaga ning palju hävis maavärinas, siis suundume peagi edasi. Järgmine peatus on Kolumbuse mälestusmärk. Selle kinkisid ameeriklased avastaja rahvale. Püha tõttu oli läheduses asuv muuseum, kus olid välja pandud kolm Kolumbuse laeva. Giid Ott Sandraku sõnul ei ole need täpsed koopiad, kuna algsetest laevadest ei olnud säilinud ei koopiad ega makette. Tehtud siiski võimalikult ligilähedased originaalile.

Lisaks sellele on näha ka onne, kus hispaanlased algselt elasid ning millistes veetsid oma elu indiaanlased.

Sõites mööda maanteed, palistavad seda piiniate rivid. Suures osas on need sinna spetsiaalselt istutatud. Kuna varasematel aegadel polnud võimalik muid taimi sellises liivas kasvatada. Nüüd on hakatud laialdaselt praktiseerima ka eukalüptide kasvatamist. Eukalüpt on nimelt selline hea taim, mis leiab vett ka sealt, kus seda pole. Samas on Ott Sandraku sõnul Portugal sellega juba hädas, kuna puu võtab ka teistelt taimedelt vee ära.

Lisaks on piiniate eesmärk ka liiva kinnistada, et see liikvele ei läheks. Seetõttu ei karjatata sellistes kohtades ka loomi, kes võiksid kasvavad rohttaimed ära süüa ning liiva liikvele lasta.

Donana rahvuspargi piirkond on Sandraku sõnul väidetavalt üks suuremaid inimtühje piirkondi Euroopas. Tegemist on äärmiselt suure rahvuspargiga - 51 000 ha on range kaitse all nin 26 500 ha veidi nõrgema režiimiga kaitse all. Vaatamisväärsuseks on need samad piiniad, kuid ka ohtrad linnuliigid, eriti rändeperioodil. Üks väga huvitav koht ornitoloogide jaoks.

Seejärel jõuame Atlandi ookeani äärde. Kas tahame vette minna või ei? Praktiliselt ühehäälselt on buss vette mineku poolt. Ega ju iga päev saa Atlandi ookeanis kümmelda. Esimene hetk vees - külm. Tegelikult on soe. Lihtsalt päike on selle mõneminutise jalutuskäigus jooksul bussist randa jõudnud juba naha kuumaks kütta.

Laineid on vähe, kuid veidi õnnestub nendeski hõljuda. Vesi on soolane, kohe päris soolane. Kuid see tunne hõljuda 10 minutit soojas vees, on lihtsalt võrratu. Arvestades asjaolu, et see suvi Eestis vette ei saanduki.

Siit edasi suundume aga palverännakute keskusesse El Rociosse. Nelipühi ajal käib siin Sandraku sõnul üle miljoni inimese. Tullakse vaatama imet tegevat Neitsi Maarja ikooni, kes suudab tervendada haigeid.

Suhteliselt palju rahvast oli täna kohal. Kindlasti mõjutas seda vaba päev ning seegi,  et tegemist ussimaarjapäevaga. Ott Sandrak märkis, et muul ajal võib seal tühjus valitseda nagu mingis vesternis. "See koht mõjub hiiglasliku filmi dekoratsioonina, eriti kui inimtühi: hobused ja vanaaegsed sõiduriistad."

El Rocio külas elab 2500 inimest. Enamuses majadest, mida näeme, elavad tavainimesed, kuid paljud neist kuuluvad ka vennaskondadele.

Peale El Rociot lõpeb rahvuspark ning algavad istandused. Mis seal kasvab, seda välisel vaatlusel öelda ei oska. Tõenäoliselt tomat või spargel. Palju kasvatatakse ka õlipuid ja viinamarju selles piirkonnas. Palju kasvab ka korgitamme. Väga kummaline on vaadata, kuidas tammede altosas on koor täiesti maha kraabitud. See aga ei mõjuta tamme elu mitte mingil moel. Tamm kasvatab endale lihtsalt uue selga. Aega võtab see Ott Sandraku sõnul 7 aastat.

Teede ääres olid näha ka kastanid, mis oluliselt erinevad meil kasvavast. Tegemist on siis söödava kastaniga. Kastan ise on väljanägemiselt ehk siis väliselt üsnagi sarnane meie omale - samasugune okkaline ja roheline koor.

Kui aknast välja vaadata, siis on mägede küljed nagu suurte astemetega trepid. Need on sellised seetõttu, et kaevandustesse liiguti ülevalt allapoole spiraalis, et saada kätte vajalik ning oleks ka tee, mida mööda kõik hiljem üles toimetada. Ott Sandraku sõnul on maapõues esindatud kogu Mendelejevi tabel. Selles võime veenduda ka Kuningas Salomoni kaevandust vaadates. Jah, tegemist on just selle kaevandusega. Tegemist on maailma ühe vanima kaevandusega "Comarca minera de Riotinto".

Vahepeal sai tehtud ka lõunapaus. Oh, see Hispaania on ikka raske maa: ei saa aru inimestest ega menüüdest. See võtab ikka tükk aega, et selgusele jõuda, mis on niisama näksimiseks toit ning mis siis korralik söök. Kunagi ei või kindel olla, et sain seda, mida tellisin. Seda muidugi juhul, kui keelt ei oska.

Hämmastab, et ka hotellide teenindajad pole võimelised teistes keeltes suhtlema. Kuigi jah, vastuvõtulaua taga istuvad töötajad üldjuhul siiski oskavad veidike inglise keelt. Muu personali puhul seda eeldada kohe kindlasti ei tasu. Seega käed-jalad appi ning väike sõnastik taskusse.

Seejärel liigume Alajari, kus toimus parasjagu romera ehk palverännak. Kahjuks jõuame kohale hetkeks, kui pidustused on lõppenud. Samas jagub ka hilinejatele vaatamist. Maalehe peatoimetaja Sulev Valneri sõnul oli seal lõputu hulk kaunistatud John Deere'i traktoreid ilusate naistega, palju ratsanikke ja härgi. Kogu piirkond oli kohal ning palju ka kaugemalt tulijaid.

Müüjad olid üles löönud putkad, kust sai süüa ja juua osta ning viimast tarbiti ka üsna ohtralt. Samal ajal lauldi ja tantsiti flamenkot väikestes gruppides. Kõik olid äärmiselt meeltülendavas tujus.

Seejärel asuti oma kaunistatud traktorite, muulade, hobustega kodu poole liikuma. Oli ka neid, kes pidid lihtsalt jala kõndima. See aga tähendas, et jäädes nende taha, sai edasi liikuda vaid 5 km/h.

Teel möödusime ka Ibeeria poolsaare vanimast mošeest Almonasterist. See on üks huvitav kooslus kirikust, mošeest ja kindlusest. Esmalt oli kirik, mille maurid vallutamise järel mošeeks ümber ehitasid ning nüüd on see taas kiriku rolli täitmas.

Õhtu lõpuks jõuame Sevillasse, mis on Andaluusia pealinn ning Hispaanias suuruselt neljas linn. Elanike arv on ligi miljon. Tegelikult me päris Sevillasse ei lähe, vaid peatume selle kõrval asuvas väikeses külakeses.

Hotelli jõudes hämmastasid esmalt seinale valguse kätte kobarasse kogunenud rohutirtsud (või mingid sarnased putukad), kes olid üsna prisked.

Ja mis veel, kui mägedest lahkusime kella 19 ajal, siis oli õhutemperatuur 25 kraadi. Hotelli jõudes aga 28 kraadi. Väga soe ja mõnus.

Homme ootab ees tutvumine Sevillaga ning muud põnevat. Sellest aga lähemalt järgmises reisikirjas.