MAALEHE REIS: 3. päev – Kuumus ja šerrit joovad hiired


MAALEHE REIS: 3. päev – Kuumus ja šerrit joovad hiired
Macarena kirik - matadooride jumalaemaFoto: Jaanus Simson

09. septemberTänane öö oli üks väljakutsete öö nii mõnelegi hotellisviibijale. Küllap oli tegemist hispaanialiku külalislahkusega, et meil ei tekiks tunnet nagu nad ei tahaks meile põnevust ja tegevust pakkuda.

Esmalt siis minu tuba. Kõik läks ilusti kuni hetkeni, kui tahtsime toalampe põlema panna. Selgus, et selles toas ei põle ükski tuli. Mis siis ikka, administratsiooni ning uus kaart kätte. Enne tagasiminekut soovisime veel keha kinnitada, kuid teenindaja keeldus sõnastki inglise keelest aru saamast ning meie soovitud kohv ja sõõrikud jäid saamata. Aga see kord sobis ka kohv.

Nii, tagasi toas. Ei mingit elektrit ikkagi. Abikaasa läheb taas registratuuri ning naaseb jälle uue kaardiga. Pole sellest mingit tolku. Siis kontrollime, kas kilbist on asi sisse lülitatud. Ei mingit valgust. Tuleb administratsioonitöötaja, kuid ka tema ei suuda imet korda saata - toas pole valgust. Lõpuks tuleb üks mees, kes nagistab kilbi kallal ning saamegi valguse. Siis küsib, kus me kaart on. Püüame selgitada, et administratsioonitöötaja viis ära. Endamisi mõtleb töötaja nähtavasti, et no on ikka ..., ei pane kaarti õigesse kohta ja tahavad valgust saada. Aga lõpp hea, kõik hea.

Ka Riho Suurkuusk sai katsetada torulukksepa oskusi. Nimelt otsustas nende WC-pott keset ööd lihtsalt vett jooksma jäädagi. Nii et tuli aga käised üles keerad ja asjad korda seada. Selle tühja pärast ju administraatorit ei sega.

Naeri toimetaja Mati Soomre kuulis keset ööd äkitselt alarmi kõrvulukustavat piibitamist vannitoast. Läheb uurib, nuusutab ehk on suitsu lõhna ning viipab käega. Vaikus. Kui ta jälle toas tagasi, hakkab üks piibitamine peale. Paar korda edasi-tagasi jooksmist ning tuleb ikkagi teha kõne registratuuri. Tuleb mees, nuusutab, vaatab ringi ning teatab siis äkitselt naeratava näoga: "Insecto!". No mis see muud siis oli, kui väike putukas oli seina vahele pugenud ning andis parimat, et laulda unelaulu. Kahjuks on eestlased harjunud veidi teistsugust laadi lugudega.

Igatahes jääb see öö kolmele toale kohe kindlasti meelde. Kes veel teab, mis teistel juhtuda võis.

Päev algas siis Hispaania suuruselt neljandas linnas Sevillas väikese ekskursiooniga. Giid Ott Sandrak manitses, et kottidel, rahal ja muul väärtuslikul tuleb kohe väga hoolsalt silma peal hoida. Nimelt on Madrid ja Sevilla Hispaania kaks suurimat linna, kus võib tekkida turvalisusega probleeme. Otseselt vägivaldseid rünnakuid ei tehta, kuid kotijooksu, rahakoti näppamist tagataskust jms küll.

Esmalt vaatame Macarena väravat ja kirikut. Macarena on aga matadooride jumalaema. Hispaaniale kohaselt näevad need kollaseks värvitud hooned väga efektsed ning vanaaegsed välja. Tegelikkuses on see aga ehitatud 1949. aastal.

Seejärel jõuame kohalikule turule. Maja on endise kloostri asemele ehitatud. Ringi kõndimiseks on vahed üsna kitsad. Hinnad väga kallid ei olnud. Hinnad on eurodes ning sulgudes, mis see võiks Eesti rahas maksta. Mõned näited: pirni kilo 1.20 (ca 19 kr), apelsinil 1.90 (30 kr), tomatil kaks kilo 2.00 (32 kr), kala (Pescada) 9.62 (150 kr, aga ei tea kas see oli kilohind või kala oma), kalmaar 9.60 (150 kr) ja krevetid 8.41 (132 kr).

Alameda de Hercules ehk Herkulese puiestee oli kunagi soine ja käest lastud pind, mille üks mees lasi korda teha. Näha on seal kahel pool otsas postamente, mille peal on Vana-Rooma templist toodud Herkulese ja Julius Cesare'i kujud. Sambad püstitati 1574. aastal.

Sevillas vaatasime vana tubakavabrikut, mis on tänapäeval ülikooli peahoone. Hoone territooriumil on ka kabel, kus tüdrukud käisid palvetamas, kuid tegelikult smugeldasid sel moel sigarette tehasest välja, rääkis Ott Sandrak.

Seejärel suundusime vaatama Alazari lossi ja katedraali. See toimus igaühe vabal valikul. Alazari loss ehitati 14. sajandil kuningas Pedro Julma tellimisel. Tegemist on ühe väga huvitava lossiga, mida ümbritseb väga suur aed.

Katedraali hakati ehitama 1404. aastal ning ehitati kokku 104 aastat. Nimi La Hiralda tuleneb tuulelipust. Katedraali sisemust pole mõtet ümber jutustama hakata. Parem vaadake pilte. Siin ütleb üks pilt oluliselt rohkem kui sõnad. Kindlasti tasub ronida üles torni, mis asub 34. tasandil. Iga tasandi vahel on kaldtee, mida mööda on oluliselt kergem liikuda kui treppi mööda. Sealt avaneb aga imeline vaade Sevillale.

Külastus osutus suureks katsumuseks - kell 15 väljas 33 kraadi, mis võtab üsnagi läbi ka kõige vaprama ringiliikuja. Seetõttu osutusid jäätisemüüjad ja külma vee pakkujad vägagi populaarseteks. Vahepeal natuke sabistas ka vihma, mis oli äärmiselt teretulnud värskendus.

Seejärel asusime teele Jerez de la Fronterasse, kus käisime veinitehases Real Bodega La Concha ekskursioonil ja ka sealset jerez'st (nn šerrit) proovimas. Käisime Gonzales-Byassi veinitehases, mis on tegutsenud alates 1835. aastast. Selle lõi veidi üle 20-aastane hispaanlane Gonzales, millest osa ostis Inglismaalt pärit Byass. Tänasel päeval on aga kogu veinitehas taas Gonzalese peres. Praegu juhib tehast viies põlvkond.

Esmalt juhatab veinihoidla hollandlasest giid Sven meid esimesse lattu, kus on 214 vaati, millel olid 115 riigi lipud, kuhu toodet eksporditakse.

Tuleb öelda, et esimene asi, mida veinihoidla teel tundsime, oli muidugi tugev veini lõhn. See on see 3%, mis ära aurustub ning läheb inglitele.

Seejärel tehti meile väike ekskursioon minirongiga. Näidati viinamarju ning kriidist-savist pinnast (väike näidisala), millel see kasvab. Selline pinnas on parim, sest hoiab niiskust ja vett. Ettevõttel on 1200 ha viinamarjaistandusi. Oma veinide ja jerez'te tootmiseks kasutavad nad kahte sorti valget viinamarju oma tuntuima kaubamärgi Tio Pepe tootmises.

Giid Sveni sõnul on neil laos pidevalt 60 miljonit liitrit ning igal aastal müüakse 25-28 miljonit liitrit.

Veinisaalis on üks väga suur vaat, mis mahutab 16 500 l veini. Toodetud on see Saksamaal. Vaati mahub 33 tavalise vaadi sisu. Vaadil on peal Kristuse nimi ning kõrvalolevatel vaatidel tema jüngrite nimed.

Vaadid tehakse Ameerika tammest, mis on tugev ja paindlik. Vaati kasutatakse ettevõttes 80 aastat. 40 aastat hoitakse seal jerez'st ning seejärel 40 aastat brändit. Seejärel müüakse heas korras vaadid Iirimaale või Šotimaale, kus neid kasutatakse väga eksklusiivse viski valmistamiseks. Vaadi maksimaalne eluiga on 100-105 aastat.

Osa vaate oli tehtud ka klaasist kaantega, et oleks näha ka sisu ning seal toimuv protsess. Kattis veini hallituskiht, mis kaitseb veini ning aitab käärimisprotsessil toimida. Väljas oli 3 rivi veine. Kõige alumised olid alustatud 60 aastat tagasi. Giid Sven märkis, et jereze vanust pudelile kunagi ei märgita, sest tegemist on segatud veiniga. Nimelt võetaks alumisest vaadis iga aasta 1/3 ära ning selle peal olevast vaadist lisatakse 1/3 juurde ning kõige ülemisest vaadis keskele 1/3 juurde. Kõige pealmised saavad aga värsket veini. See aitab säilitada ühtset kvaliteeti.

Veini maksimaalne kangus on kuni 14 kraadi. Nemad saavad 15-22 kraadi, mis saadakse kangema alkoholi lisades.

Veinihoidla vanim veinivaat on aastast 1848. Seal on see vaid selle aastakäigu oma, juurde midagi ei lisata. Ka ostjatele seda ei müüda. Tegemist on pere reliikviaga. Sven on oma sõnul ka vanimat jerez'st proovida saanud ning see on kohe eriti hea. Üks pudel vana jerez'st maksab 400 eurot kohalikus poes.

Veinihoidlas on käinud ka mitmed kuulsused, kes on jätnud ka oma autogrammi vaadile, nt Steven Spielberg, Winston Churchill, Orson Wells, Margaret Thatcher, Picasso.

Üks huvitavamaid vaatamisväärsusi oli hiirtele pandud jereziga pokaal. Nimelt hakkas üks töötaja, Jose Galvez, 90 aastat tagasi hiirtele jerez't pakkuma. Seda traditsiooni jätkatakse ka tänapäeval. 70-80 hiirt joob 1 pudeli veini ära 7-8 kuuga. Sveni kinnitusel on hiirte lemmikuks 18-kraadine magus jerez.

Kokku töötab bodegas 350 töötajat.

Õhtul tuli vastu võtta taas kord otsus: kas minna hotelli või Chipiona linna fiestat vaatama. Otsustasime viimase kasuks. See tähendas aga suuremaid seiklusi bussijuhtide jaoks. Nimelt osutusid linna kitsad tänavad meie bussile ikka liiga kitsaks. Seega sattusime korralikku tupikusse. Ei saanud edasi ega eriti hästi ka tagasi. Kuna edasiminek oli täielikult välistatud, siis tuli tagasi minna. Seega panime ringi kinni ja tekitasime ühe korraliku ummiku. Au tuleb anda kohalikele autojuhtidele. Kõik aktsepteerisid ringtee kinnipanekut, ei mingit piipitamist, tuutamist ega närvitsemist. Seda kohtasime tänasel päeval mitmel korral. Kuigi lõunamaalasi peetakse ju kuumavereliseks ning käitumist ka teistsuguseks. Seega jäi meile äärmiselt positiivne mulje.

Lõpuks jõudsime ka fiestale, millega tähistati 400. aastapäeva. See oli täielik rahva kogunemine. Tundus, et kõik kohalikud alates imikutest ja lõpetades eakatega, olid kohale tulnud. Esmalt läbisime laadatänava, kus müüdi küll absoluutselt kõike: ehteid, maiustusi, kingi, rätte, jooke, sööke, mänguasju jne.

Kaua ei pidanudki ootama, kui jõudis meieni protsessioon. Nimelt kandsid linna tugevamad mehel kätel Madonna kuju, ees liikusid väärikamad kodanikud ja järel ka. Aeg-ajalt tehti peatusi, et mehed saaksid vahetuda. Peatuti ka laulmiseks. Kõik see tipnes meeletu kirikukellade mängudega, laulude ja plaksutustega, kui kuju kirikusse sisse viidi.

Inimesed oli rõõmsad: sõid ja jõid ning tundsid end hästi. Peale ametlikku osa tuli aga mitteametlik, mille jooksul õnnestus näha ka tänavakaklust. Lisaks ootas inimesi ees tasuta veini jagamine, tantsud liival ning pöörane tulevärk.

Seda viimast me enam ootama ei jäänud, vaid suundusime hotelli, et pisut puhata enne homset Cadizi ja muud põnevat.