MAALEHE REIS: 5. päev – Selga ronivad ahvid (ROHKEM PILTE!)


MAALEHE REIS: 5. päev – Selga ronivad ahvid (ROHKEM PILTE!)
The RockFoto: Jaanus Simson

Tänane päev möödus siis Gibraltari külastamise tähe all. Taas kord tuleb arvestada sellega, et väljas on kuumust üle 30 kraadi. Seega päevituskreem peale ning müts pähe, et võidelda päikesega.

Esmalt hakkab kaugusest silma The Rock. Suur, üksik, järsk kalju.

Gibraltar langes brittide kätte 1704. aastal ning 1714 sõlmiti vaherahu, mis jättiski koha brittidele. Seega on Gibraltar Inglismaa võimu all ehk kehtivad sealsed seadused. Ott Sandraku sõnul on Gibraltari suurim kartus, et minnakse Hispaania võimu alla tagasi. Eriti ärevad olid ajad kui Hongkong läks tagasi Hiinale. Samalaadset lepingut pole aga Gibraltari kohta kunagi tehtud, et mingi aja pärast tuleks see tagasi anda hispaanlastele.

Aastas külastab Gibraltarit 4 miljonit turisti. Mõned muidugi käivad edasi-tagasi­, suurendades külastajate arve. Suurimaks probleemiks on Sandraku sõnul salakaubandus.

Kõige huvitavam oli Gibraltarile minnes see, et lennuväli on esimene asi, mida näeme piiripunkti juures. Päevas pidavat lendama 5-6 lennukit seal. Kui lennuk tõuseb õhku või maandub, siis jääb liiklus seisma, kuna maandumisrada on täpselt risti peatänavaga.

Gibraltari ekskursioon toimub väikeste buss-taksodega, mis maksab 25 eurot. Igasse taksosse mahub 8 inimest. Nii me väikeste gruppidega läheme oma teele. Meie taksojuht ja giid Gibraltaril on Paul Henwood. Nime poolest britt, kuid jätab hispaanlase mulje keele aktsendi tõttu.

Kõik järgnev on see, mida rääkis meile giid Paul.

Esmalt liigume väljapool linna müüre. Kuni 19. sajandini oli välismüürini olnud vesi. Seda hakati aga kivide ja liivaga täitma ning nüüdseks on seal elumajad ja tänavad peal. Sellist täitmisviisi kasutavad nad mujalgi saare ümbruses. Nüüd pannakse peamiselt vaid liivad, mis siis kuni 1,5 aastat taheneb, kuni on kindel.

Müürid ehitasid britid peale vallutust 1706. aastal. Kuigi eelnevalt olid olemas ka hispaanlaste tehtud müürid, mis aga lammutati maha. Mõnes osas on need siiski veel säilinud.

Möödume 1100. aastal tehtud Alameida aiast, mille loojaks oli Abdul Hassan (nime õigekirjas pole päris kindel). Tema lõi imeilusa botaanikaaia ning tõi sinna ahvid ja paabulinnud. 1462 võtsid selle koha üle hispaanlased ning nemad loomade eest enam ei hoolitsenud ja jätsid nad nälga. Seejärel põgenesid ahvid mäe tippu.

Saarel on tema sõnul üle 300 ahvi 5 erinevast perekonnast. Omavahel nad ei segune ning elavad eri piirkondades: põhjas, lõunas, kaks keskosas ning ühed üleval. Meie näeme neid, kes elavad mäeotsas.

Gibraltarist 23 km kaugusel asub Põhja-Aafrika ning täpsemalt Maroko. Selle piir paistab ilusasti kätte. Tarifast ehk kõige lõunapoolsemast otsast minnes, on sinna 14 km. See on Pauli sõnul kõige kiirem ja odavam koht reisimiseks.

Seejärel on meil väike peatus, et pildistada vaadet, mis avaneb poole kalju pealt. Seal on üks sammas, mille ühel pool on vana aja maailma kaart ning teisel pool nüüdisaegse maailma kaart. Giidi sõnul on see koht oluline, kuna siin asub Kreeka mütoloogia kohaselt üks Herkulese sammas. Teine sammas on müüdi järgi Marokos.

Teisel pool sammast oli juutide surnuaed. See loodi sinna seetõttu, et 1462, kui hispaanlased võtsid üle võimu, keelasid nad juutide matmise linna lähedusse, vaid nad tuli matta linnast välja.

Edasi jõuame aga koobasteni, mis on äärmiselt imelised ja hulgaliselt stalaktiite täis. Parema mulje saab pilte vaadates.

Tee mäkke viib mööda Queen's roadi ehk Kuninganna teed. Nime sai tee selle järgi, et 1954. aastal külastas Kuninganna Elizabeth II  koos abikaasaga kaljut ning liikus just mööda seda teed.

Kogu piirkond asub ca 10 ruutkilomeetril. The Rocki ehk kalju sees on 53 km tunneleid, mis ehitati sinna suuresti II maailmasõja ajal.

Siis jõuame aga reisi hiti ehk ahvide juurde. Nemad istuvad äärmiselt rahulikult müüride peal, nakitsevad üksteist või logelevad niisama. Inimesed neid eriti ei huvita. Giid on eelnevalt mitu korda toonitanud, et ahve ei tohi puutuda mitte mingil moel, sest siis võivad nad ootamatult tegutseda. Meie grupist saavad kõik soovijad väikese ahvikese õlale ja pilti teha. Giid hoiatab, et tema ei vastuta, kui mõni ahv meile peale kakab. Tema 2-aastase tegevuse jooksul on kord seda juhtunud.

Olen esimene. Giid annab ahvile pähkleid ning kutsub õlale. Pisike on väledalt mu õlal ning saab järgmise pähkli hambusse. Siis aga ei meeldi miskit suuremale ahvile ja väike pistab plagama. Kohe saab suurem giidi käest utsitada ning väike tuleb õlale tagasi.

On teine imearmas, soe ja pisike. Tahaks kohe hirmsasti talle pai teha. Aga giidi karm käsk kõlab kõrvus ja seda ma siiski ei tee.

Küsin, kas suuremad ahvid ka õlale tulevad. Saan vastuseks, et muidugi, kuid nende käitumine on ettearvamatu.

Üleval osa ahve sööb, osa veedab niisama aega. Süüa toovad neile briti sõjaväelased, kelle eelarvesse on ahvide söök ka sisse kirjutatud.

ÜKs väike ahvike saab aga pahaseks ning hakkab müürilt mulda maha loopima ja väikesi kivitükke. Väiksemad on ka uudishimulikumad ning tükivad rohkem  inimeste seltsi.

Ahvid vaadatud, sõidame edasi. Kaks loomakest on aga otsustanud, et jäävad ikkagi bussi katusele. Minema sõites kuuleme, kuidas hüplevad katusel. Giid ei tee selle peale teist nägugi.

Mäe otsast alla viib Charles V müür, mis ehitati 1540, et kaitsta lõuna poolt tuleva sissetungi eest. Kui allosa oli müüriga kindlustatud, siis esialgu oli kalju lahtine ning ründajad tabasid, et üle mäe võiks ka ronida.

Varasemalt saadi joogivett vihmavett kogudes. Selleks loodi mäele vastavad kogumiskohad. Kalju sisse oli loodud veereservuaar, kus on 75 miljonit liitrit vett. Nüüd aga puhastatakse merevett joogiveeks, sest inimeste arv on kasvanud ning vihmavee kogumisest ei piisa. Pealegi ei saja vihma ju pidevalt.

Tee peal näeme Moorish Castle'it, mis ehitati 1113. See on ka ainus säilinud vana kindlus, kuna kõik teised hävitati brittide, araablaste ja hispaanlaste poolt.

Linnas on 5 sünagoogi, kuna ka juute elab seal üsna palju. Giid näitab meile ka suurimat.

Möödume politsei barakkidest. Gibraltari politsei on Pauli sõnul vanimaid Briti järel.

Küsin, mis keelt kohalikud räägivad. Giid ütleb, et hispaania keelt, mis on segatud inglise keelega. Seega pole see üks ega teine. Maksud on neil samad mis Inglismaal ning palkagi saavad samas suurusjärgus, kuid elu on võrreldes Inglismaaga odavam.

Seejärel näidatakse meile ka 500 aastast draakonipuud, mis on vanim Euroopas. Möödume kohaliku ajalehe Gibraltar Chronicle majast ning kubernerimajast, mille ehitasid 1548 hispaanlased.

Küsimusele, mis toitu nad söövad, saame vastuseks, et väljas seda mida pakutakse, ent kodudes pigem itaalia või vahemere kööki. Gibraltaril elab ka palju itaallasi.

Seejärel liigume jalgse kesklinnast tagasi piiripunkti. Lennuvälja saame kenasti ületatud, sest hetkel ei maandu ega tõuse õhku ühtegi lennukit.

Tagasi Torremolinosesse ehk oma ööbimispaika. Teele jääb ka Marbella, mida külastame. Ott Sandraku sõnul avastasid selle koha esmalt briti kurjategijad ning seejärel liikusid siia ka teised.

See on üks koht, kus müükse palju autosid. Vahepeal oli enim müüdud margiks Rolls-Royce, kuid siingi püsis kahtlus, et paljud neist võivad olla varastatud.

Üks huvitavamaid asju Marbella rannas on Salvador Dali loodud skulptuurid.

Marbella tundub teiste linnadega oluliselt rohelisem olevat. Seda just inimeste rõdusid vaadates, mis on täidetud lopsakate lilledega.