MAALEHE REIS: 7. päev – Sultan ja tema 304 naist
Aga see tähendab lihtsalt, et igal võimalikul ja võimatul juhul tuleb otsida, kas kuskil on ka traadita ühendust. Näiteks Alhambras, kus sai peale ekskursiooni tööd teha.
Igatahes oli hommikupoolik tavapärasest jahedam - 19 kraadi. Nii et tundus kole külm olevat.
Granada kesklinn on hotellile üsna lähedal, nii et sõit on lühike. Esmalt läheme katedraali vaatama. Seest on see väga ilus. Parasjagu toimub hommikune missa. Kirikus on siiski vaid mõni üksik inimene. Uksest saab veidi maad edasi, siis tulevad piirded, et me teenistusel olijaid ei segaks. Vaatame seda imelist ehitist ning liigume välja. Seejärel paneb valvur ka väravad lukku.
Veidi on aega, kuni avatakse muuseum. Siin on väljas kuninganna Isabelli ja tema kaasa Fernando sarkofaagid, lisaks sellele paljude kuulsate kunstnike maalid. Tuntumatest võiks ehk nimetada Boticellit.
Seejärel liigume vanale turuplatsile, mida ümbritsevad lilleputkad. Ja igal putkal on ka oma nimi, näiteks Soligar, Antonia, Carmen jne.
Granada on taas üks huvitav linn, kus on palju väikseid poode turistide peibutamiseks, kitsad tänavad, kuid suhteliselt lihtne orienteeruda.
Vaatame 500 aasta vanust aadlimehe maja, mida kutsutakse ka musketimajaks. Siit saab huvitava ülevaate selle aja aadlimehe elust. Samuti kiikame kõikide pühakute maja õue. Kaugemale me ei pääse, sest parasjagu on sulgemise aeg.
Väga huvitav vaatamisväärsus on vana araablaste saun. Araabia saunal on 4 põhiruumi: riietus- ja puhkeruum, külm, soe ja kütmisruum. Katuses on tähekujulised augud, et valgus sisse pääseks ning toimiks ventilatsioon. Selliste saunade eesmärk oli nii ihuline kui hingeline hügieen kuid ka lõbu. Vee saamiseks ehitasid araablased korralikud süsteemid, et juhtida vesi Sierra Nevada mägedest saunadesse ja majadesse.
Seejärel jalutame veel veidi edasi ning siis on kõigil aega tegeleda kas ostmise, söömise või millega aga soovib, enne Alhambrasse minekut.
Oma ringijalutamisel kohtame ikka väga palju naisi, kel käes pisikesed lehtedega oksad ning pakuvad neid inimestele. Oletan, et tegu mustlastega. Igatahes keeldun kõigest. Kui see vastu võtta, pead ka raha andma. See on kohe täiesti kindel. Keegi ongi nende õnge läinud, mitte siis meie grupist, ning lisaks oksale on haaratud ohvri käsi pihku ja tegeletakse ennustamisega.
Hinnad Granadas on nii ja naa. Ühes poes maksab naiste õlasall 3.50, teises 4.50 ja kolmandas poes 7.00 eurot. Seega on targem veidi ringi jalutada, et leida see parim. Seda muidugi juhul, kui aega on. Nii on näiteks suveniirlehvikud igal pool olulisemalt kallimad olnud kui siin. Odavaim maksis siin 1 euro.
Pool neli on kogunemine, bussi ning Alhambra poole teele. Siin on äärmiselt oluline olla väga täpne. Kui vähegi hilineda, siis lossi sisse ei lasta. Nii karm on see kord. Igaüks saab endale ka pileti, mida tuleb korduvalt esitada. Igasse suuremasse kohta sisse minnes, fikseeritakse ka pilet ära kontrollijate poolt.
Ütlen kohe, et Alhambra ilu ja arhitektuuri ma kirjeldama ei hakka. Seda ei oska lihtsalt sõnadesse panna. Nii et vaadake parem pilte.
Meie giidiks on see kord Märt Männik, kelle roll on tegelikult olla tõlk. Kohalikuks giidiks on Enrique Laguna del Moral.
Alhambra on müüriga ümbritsetud väike linn, kus elas kunagi 2000 inimest. Praegu elab seal 7 majas 7 perekonda. Nendel on väike probleem: kuna tegemist on UNESCO maailmapärandiga ning midagi ei tohi muuta, siis ei tohi nemad ka oma maju müüa. Nii et sunnismaised elanikud.
Giidi sõnul müüakse päevas 6600 piletit lossi külastamiseks, millele lisandub 600 öist piletit ja 2000 piletit vaid aedade külastamiseks. Asub see 1,5 km2 alal.
Nüüd aga Alhambrast endast. Alhambra tähendab punast linnust. Seda hakati ehitama 1238. aastal, kui pandi alus Nasridi dünastiale.
Esmalt läheme lossi sisse. Loss jaguneb kolmeks: kohtuhoone, vastuvõtu- ning eraruumid. Esimesse ruumi minnes öeldi meile, et seal ei tohi rääkida. Pidavat olema mingisugune vana traditsioon. Lossis võib pildistada, kuid ei tohi süüa, juua, suitsetada.
Araablased ehitasid enamus elamuid samade põhimõtete järgi. Ehk igal ehitisel oli sisehoov, mille keskel asus veekogu. Veekogu oli vajalik, et seal pesta end kergelt. Moslem peab ju viis korda päevas palvetama, kuid enne tuleb end ka pesta. Vett saavad nad Sierra Nevadast.
Loss oli giidi sõnul peale 16. sajandit trööstitus olukorras ning 18-19. sajandil praktiliselt varemetes. Sel ajal elasid lihtsad inimesed seal nii nagu juhtus.
Kõik seinad on kaunistatud ühe motiiviga. Kuna moslemid ei tohi kujutada elusolendeid ja loodust. Seega kaunistatakse seinu kirjadega. Peamiselt luuletused vms. Siin seintel oli üks lause korduv motiiv: "Allah on ainus jumal."
Peale kohtuhoonet külastame esinduspaleed. Selle lasi endale ehitada sultan Jussuf I, kes vajas troonisaali ja kohta perele. Sultanil võis nimelt olla kuni 4 naist ning lisaks sellele kuni 300 konkubiini. See naine, kes sünnitas esimesena troonipärija, sai kohe eristaatuse ehk kuningannaks. Tema pandi siis elama sultani magamisruumi vastu.
Lossis oli ka üks suur intriigide pundar. Nimelt jäi sultani naine vahele armukesega, kes oli pärit Abezernahhide perest. Seejärel põgenes naine koos troonipärijast pojaga. Hiljem nad naasid ning poeg tuli troonile. Poeg korraldas siis uhke söömaaja ning kutsus ka 37 Abezernahhi sinna, kes siis kõik maha tapeti, et kindel olla ka armukese surmas.
Naine jäi armukesega vahele ühe küpressi all, mille kohta liigub nüüd legend, et hoides puust kinni ning mõeldes oma ihaldatule, läheb see soov täide.
Huvitav oli see, et iga toa juures oli lossis ka sõna otsese mõttes vesitualett. Nimelt tehti põrandasse piklik ava ning selle alt voolas läbi vesi.
Troonisaali huvitavam osa oli selle lagi, mis sümboliseeris moslemi 7 taevast. Nimelt usuvad nemad, et enne paradiisi pääsemist tuleb läbida 7 taevast.
Huvitavad olid sisehoovis purskkaevu ümber rajatud peenrad. Kuna sultan tahtis näha vee imelist vaadet, pidi peenrad kaevama sügavamale, et taimed ei varjaks seda ilu.
Araablased olid ka üsna nutikad ehitajad. Nimelt on tegemist seismiliselt aktiivse piirkonnaga, mida pidavat ka tänapäeval aeg-ajalt tundma. Seega pandi sammaste vahekohtadesse tinaplaadid vahele. Kui ka maa värises, siis need võisid nihkuda veidi, kuid ei purunenud.
Carlos I loss oli huvitav seetõttu, et valmis see lõplikult alles 1951, kuigi rajama hakati 400 aastat varem. Carlos I soovis teha Granadast Hispaania pealinna, kuid suri enne selle täideviimist. Tema poeg Felipe II pidas aga paremaks kohaks Madriidi.
Alcazaba on linnuse kindlusekompleks ning Alhambra kõige vanem osa, mille ehitamist alustati 9. sajandi lõpul. Siin on näha sõdurite elamute müürid. Nende all asusid vangalruumid ning muud majandusruumid.
Peale lossi ja kindluse vaatamist liigume Generalife aeda. Esmalt võtavad meid vastu pügatud küpresside rivi. Aed on väga ilus ning hing lausa puhkab siin peale 3-tunnist maratoni linnuses.
Kuna päevad on olnud pikad ning mõnusalt väsitavad, siis otsustasin loobuda õhtuses flamenkost. Selle asemel sai testitud hotelli grillimisoskusi. Tulemust näete pildilt.
Aga et midagi ikkagi teieni jõuaks, vahendan giid Ott Sandraku muljeid: Esines kaks seltskonda, kes tantsisid ennast säästmata. Meestantsijal lausa pritsis higi. Rõhk oli tantsul ning kitarrimäng ja laul pigem taustaks. Ei mingit haltuurat, kõik rabelesid nagu jaksasid.
Etenduse toimumiskohaks oli koobas.
Kuigi siin on väga tore, siis tahaks hakata Eesti poole tagasi tulema.
