MAALEHE REISID: 4. päev – Kas tõesti vihm?


MAALEHE REISID: 4. päev – Kas tõesti vihm?
Cadizis on suur flamenko kuningas jäädvustatud lausa seinale

Vabandan hilise ülespaneku eest. Oleme sattunud Torremolinose hotelli, kus lihtsalt pole traadita ühendust. Ehh. Seega saate boonuseks nüüd kaks lugu ühekorraga. Aga nüüd eelmisest päevast.

10. september

Hommikul hotellis selgus, et seekord tuleb traadita Interneti eest maksta. Teistes hotellides on see seni tasuta olnud, kuigi parooliga kaitstud, et ikka igaüks niisama kasutada ei saaks.

Seega liikusime Cadizi. Päev on palav nagu ikka. Bussi termomeeter näitab kl 13 väljas 28 kraadi. Päikese käes kohe kindlasti soojem.

Cadizil on giid Ott Sandraku sõnul vanust 31. sajandit. Linn ise asub poolsaare tipus ning on igast suunast ümbritsetud ookeaniga. Esimene tutvumisobjekt on turg Mercado Publico. Kahjuks on see Hispaania võimsamaid turuhalle hetkel remondiks suletud. Ent kõrvale on tehtud ajutine turukoht. See on kõigile väga teretulnud, sest hommikusöök osutus võrreldes eelmiste hotellidega oluliselt napimaks: croissant, sai ning marmelaadid ja kõik. Mis võiks veel parem olla kui värsked puuviljad, soovi korral võis osta muidugi ka meresaadusi, vorsti, juustu, saiu jms.

Kilo pirne, nektariine, virsikuid maksis iga 1.50 eurot (ca 24 kr). Viinamarja kilo maksis 2.40 ja 1.90. Hind sõltus müüja asukohast. Peasissekäigu juures olid asjad kallimad, veidi eemal aga odavamad.

Ostud tehtud, linna peale. Cadizi tänavad on väga kitsad ja pikad kivised koridorid. Kõnni- ja sõiduteid eraldi pole, mistõttu tuli ratastel ja jalgadel liiklejatel üksteisi suhtes mõistvad olla. Siin avanes meil võimalus vaadata sedagi, milliseid katsumusi peavad tänavanurkadel üle elama suuremat sorti kaubaautod: ikka edasi-tagasi nõkutamine, et kitsal nurgal pööret ära teha.

Cadizi inimesed peavad end Ott Sandraku sõnul kõige vabamaks ja vabameelsemaks. Siin suhtutakse leebelt seksuaalvähemustesse. Üldiselt pole kombeks oma seksuaalset orinetatsiooni eriliselt rõhutada. Iga aasta aga toimub suur karneval, kus nad siis ka kõik väljas on ning annavad suurepärase panuse karnevali kordaminekuks. Cadizi karnevalile tulevad väga paljud ümbruskondade inimesed, kuna tegemist on ühe võimsaimaga.

Cadizi katedraali torn on linna kõrgeim. Sisse sai üle ukse kiigata, kuid lähema tutvumise eest sooviti raha saada. Huvitav oli vaadata, et terve katedraali, või vähemalt see osa kuhu silm ulatus, laealused olid kaetud võrkudega. Nimelt kippus laest tükke alla sadama.

Ja taas kord läks meil õnneks käia korra ka ookeanis ujumas. Väga hea ja vajalik karastus kuumas päevas. Kui esimene kord oli ujujaid napivõitu, siis täna soovis juba suurem enamus ookeanit proovida.

Ka Cadizi kitsastelt tänavatelt välja pääsemiseks pidi bussijuht Enno millimeetritega mängima, et mitte sõita maha bussi peegleid ega mõni sentimeeter kõrval olevate autode peegleid. Aknast oli lausa hirmus vaadata, kui lähedal need autod olid. Aga läbi saime ning kohalikel oli põnevust äärmiselt palju. Hea et tee ääres seisvate autode omanikud ei näinud seda pilti. Südame alt võttis õõnsaks küll.

Esimene valge linn ehk "pueblos blancos" on Arcos. Siin on elanikke veidi üle 30 000. Elanikud on kogunenud kõik linna elama, ka maaomanikud. Ott Sandraku sõnul ongi uuema aja Hispaania õnnetus see, et maade omanikud ei ela maal, vaid linnas või hoopiski kaugemal. Selline juhtimisstiil kipub aga tekitama probleeme.

Arcoses oli esimest korda ka näha, et siestat võetakse väga tõsiselt. Alates kl 14 hakati ärisid sulgema, et pidada siestat. Avatud olid söögikohad ning mõned üksikud poed. Samas tuleb tunnistada, et ega selles 35-kraadises kuumuses midagi teha polnud küll tahtmist.

Teel sõidame mööda teistestki valgetest küladest nagu Olvera ja Torre Alhaquira. Iseloomustavad neid siis valged majad. Niipalju kui sai vaadatud, siis ega teist värvi seal küll polnud. Peale kohaliku kiriku.

Seejärel läheme vaatama koopaelanikke Setenili. See on üks üsna pisike külake. Inimesed on ehitanud siis endale elamise kas täiesti koopasse või osaliselt. Tänapäeval on need majad tihtipeale siiski pigem laohooned kui elupaigad.

See on nüüd siis ka esimene koht, kus saime veidi vihma kaela. Vahepeal sadas tiba tugevamalt, kuid ei midagi hullu. Ausalt öeldes oli see isegi hea, sai õhku juurde. Eemal nägime ka välke sähvimas, ent suuremat tormi ei tekkinud.

Õhtul jõuame Rondasse. Juba on näha, et päike hakkab loojuma, mis tähendab peatset pimedust. Esimene vaatamisväärsus on härjale püstitatud ausammas. Tegemist on linnaga, kus corridad on väga olulised. Praegugi koolitatakse siin matadoore.

Kuju ise on väga huvitav, arvestades, et seisab 3 jalal ning jätab mulje liikumisest.

Huvitavaks vaatepildiks oli üks eriti uhkelt ära ehitud tänav. Ott Sandraku sõnul korraldatakse fiestade ajal võistlusi tänavate vahel, et milline on kaunimalt ehitud.

Ronda asub kanjoni äärel, nii et vaatame üle vaateplatsi serva ning imetleme vaadet. See on täiesti sõnul kirjeldamatu. Seega vaadake pigem pilte, et pisutki aimu saada. Igatahes usun, et enamus reisiseltskonnast tegi enim klõpse just siin.

Õhtuses linnas teeme veel pisukese jalutuskäigu, et vaadake linna võlusid. Näiteks mauride kuningas Moro lossi. Ja all asuvaid sauna varemeid. Sandrak ütles, et just maurid tõid sauna kultuuri siia. Igatahes oma ihu harisid nad siinsetest rohkem.

Õhtul liigume järgmisesse ööbisikohta Torremolinosesse, mis asub Costa del Soli rannikul. Rannik on ise kui üks suur tuledemeri pimeduses. See on koht, kus elu käib 24 h. Täna õhtu seda vaadata ei jaksa, aga ehk homme.

Nüüd oleks ehk paslik paar sõna rääkida ka menüüdest, teenindusest jms. Igatahes inglise keelega ei saa siin küll hakkama. Mõni ehk mõistab paar sõna. Menüüd on ka põhiliselt hispaania keelsed, mistõttu tasub eelnevalt kodutööd teha, et selgeks saada, mis on kana (pollo), liha (carne) ja kala (pecalo?). Ülu on cervesa. Õlut tellides tasub meeles pidada, et lihtsalt õlut soovides saate üsna pisikese klaasi. Kui aga küsite cervesa grande, siis tuuakse teile meie 0,5 l kogus. Siin kuumas on see suur toop väga hea janukustutaja.

Üldiselt tundub, et süüa nad teha oskavad. Oleme proovinud kana, siga, kaheksajalga, miskit kohalikku kala. Kõik on olnud söödavad ning võib öelda, et täitsa maitsvad ka.

Mõned koha pakuvad ka päevamenüüd. Kahes kohas on see inimese kohta maksnud 8 eurot ning selle eest saab omal valikul salati ja prae. Hinna sees on tavaliselt ka vein ja leib.