Ega tal iseenesest viga olegi. Hommikusöögiruum on tõesti 55inimeselise grupi jaoks liiga väike ja kohviaparaat katki. Ja toas on ainult katuseaken, kust praeguste ilmadega näeb vaid halle pilvi. Aga see pole midagi hullu. Hoopis hullem on hotelli asukoht, mis pidi kirjelduse järgi olema mere lähedal, kui mitte päris rannas.

Tegelikkuses asub hotell täitsa pärapõrgus, otse bensiinitankla kõrval. Meri, see on aga hoopis mujal. Hotellist antud kohaliku linna kaardil on meri paremas servas, meie hotell aga kaardile ei mahugi – jääb kusagile kaardist vasakule. Ja ka õhtuti pole seal midagi teha, kui just ei soovi joosta ümber maja või tutvuda kohalikega.

Kõik see kokku ajendaski revolutsioonile, mida juhtiva komitee moodustasid Maalehe peatoimetaja Aivar, giid Triinu ja bussijuht Pedro. Aivar sõnastas revolutsiooni eesmärgi nii: „Tulla võimalikult hilja, et jääks võimalikult vähe aega olla hotellis.“

Kuna bussijuht Pedro on tõeline Hispaania patrioot, kulusid tema teadmised ja sidemed marjaks ära, nii et meie programm sai senisest tunduvalt tummisem. Rääkimata sellest, et Pedro otsis välja suurepärase õhtusöögikoha, kus pakuti muljetavaldava valikuga buffeed. Selle eest oli reisiseltskond talle südamest tänulik, kostitades Pedrot kõrvulukustava aplausiga.