„Meile aitab kolme peale klaasist,“ kinnitavad nad vaevatult.

Kaupmees ei usu ja igaüks saab ääreni täis klaasi pihku.

Paraku meeldib kodus tehtud kohalik vein peamiselt kohalikele endile. Eesti kõhtudele on see koos hulga värske puuviljaga osutunud karmiks katsumuseks.

Kui esimestel päevadel haarati isukalt turul puuvilju, mida seal küllaga maitsmiseks pakutakse, siis nüüd ei leia inimest, kes pesemata viinamarja tahaks suhu pista.

Võib mõelda, et kuidas muidu saakski, kuid ahvatlused on liiga suured. Kõik see värske kraam lööb lihtsalt jalust maha ja kuna proovida pakutakse ohtralt ja palju, ei taheta keelduda.

Ajal, mil enamik inimesi istub kriipsus näoga hommikusöögilauda, on asjad muidugi teised.

Aga mõnda veel kohalikust toidust. Grupis on olnud nii häid kui halbu kogemusi. Viimased on seotud pigem teeninduse kui toidu endaga. Nimelt on grusiinidel imelik komme – kui söögikohas soovitud toitu pole, siis ei kiirustata seda ütlema. Inimene istub, ootab kuni jaksab ja alles siis tunnistab teenindaja pinnimise peale, et see või too toit on hoopistükkis otsas.

Grusiinid ei räägi eriti ei vene ega inglise keelt ning kipuvad üleüldse pärimiste peale noogutama ja suvaliselt „Jah!“ või „Ei!“ vastama. Edasi rääkides selgub, et ega nad aru ei saanudki, milles asi.

Nii pidi lauda saabuma kaks väikest ja kolm suurt hartšood, kuid kõik portsud oli ühesugused. Teenindaja sattus pärimiste peale nii suurde segadusse, et lauasistujad lõid lõpuks lihtsalt käega.

Samuti igatsevad reisilised harjumuspärase kohvi järgi. Gruusias on saada peamiselt lahustuvat või tolmpeent türgi kohvi.

„Aa, te tahate seda vastikut oakohvi,“ vastab bussijuht, kui temalt küsitakse, kust saab korralikku kohvi. Asi on selles, et grusiinidele tõepoolest maitseb lahustuv kohv.

Võidumehed on need, kel vana kombe järgi kaasas keeduspiraal ja kohvinutsak. Teised on end lahustuva kohviga harjutanud või tee peale üle läinud.

„Vanasti oli lahustuv kohv ju defitsiit, mis võeti välja kallite külaliste tulles ja purk hoiti veel ilmatu aja alles,“ lohutatakse ennast.

Toidukultuuri eripärad hakkavad silma turulgi. Näiteks müüakse seal suurtes kogustes jahu, mis on müüjate ette valgeteks püramiidideks kuhjatud.

„Mis! Kas Eestis tõesti müüakse jahu pakiga poes,“ kahtlevad müüjad umbusklikult. Muidugi, Gruusias tehakse ju valget leiba ning see käib värskena ja suurtes kogustes iga toidu juurde. Vanad ümarad tünnitaolised leivaahjud köetakse kuumaks söe või gaasiga ning taignapätsid lüüakse niiskena selle seintele küpsema.

Turul on meie mõistes kõik väga odav. Vaid kartul on ligikaudu sama hinda nagu Eestis.

Ükskõik, mida turul osta, ikka on hinnaks meie rahas euro või paar, ehk isegi vähem. Isegi kaubelda pole tahtmist.

Üks taksojuht kurtis küll, et elu käib üle jõu – vanasti võis käia restoranis, maksta enda ja kaaslanna eest, kuid nüüd enam selleks raha ei piisa. Isegi üksi ei jaksa restoranis käia.

Tõsi ta on, peenemad söögikohad on tühjavõitu. Sööme ühes sellises adžaaria hatšapurit – lootsikukujulist saia, mis küpsetatakse ahjus juustuga ning välja võttes lüüakse keskele toores muna ning lisatakse võid. Keskelt segades muna kalgendub ning siis saab seda tasapisi servast alates sööma asuda. Koos joogiga maksab kenasti tehtud roog linna ühes peenemas kohas neli eurot. Meile normaalne, kohalike meelest kallivõitu.

Lambalihast toite ei näe aga peaaegu üldse. Selgub, et selleks tuleks eelnevalt kokku leppida – lammas tapetakse ja küpsetatakse.

Praegu on aga lambal kõva konkurent söetablettide näol.