Pea põlvini märgade jalgadega fotograaf Muusikus saabus seeneretkelt pool tundi hiljem, saagiks paar väikest puravikku ja kuuseriisikat. Viidiku uhket saaki nähes läksid ta silmad suureks nagu tõllarattad.

Kämpingu lahke pererahvas laenas seente praadimiseks õli ja maalehtlased tegid kindlaks, et Ahvenamaa kukeseened maitsevad sama head, kui eestimaised.

Ka naised tegid tiiru metsas, eesmärgiks leida pohli. „Pohli oli küll,“ kinnitas naastes Silvia. Kui Kökaris olid pohlad ilusad suured, siis Degersandis olid nad veel valged. Lisaks leidis ta kümmekond tõmmuriisikat.

„Mõni päev on veel aega, järsku leiame veel midagi paremat,“ lootis Reet Nuiamäe Albust.

Kirglik kalamees Ennu Sepp pakkis aga kodus Räpinas reisile kaasa kokkupandava spinningu. Kuna kahel esimesel päeval puhus vinge tuul, ei tulnud kalale minekust midagi välja. Laupäeva hommikuhämaruses oli ta aga mere ääres valmis, sest selleks ajaks oli tuul vaibunud ja meri peegelsile.

„Kala oli, aga ei võtnud,“ kahetses mees paar tundi hiljem resümeerides: „Kuufaas ja tähtede seis, mis on kala jaoks oluline, ei olnud see.“ Eesti mehele omase jonniga lubas ta õhtul uuesti kalale minna ja selleks puhuks kämpingu peremehelt ka paadi laenata. Sellest, kas kala lõpuks näkkab, kirjutame edaspidi.

Seni aga võib Maalehe reisiliste Eestisse jäänud sugulastele ja tuttavatele öelda, et kõik on elus ja terved ja pärast laupäevaõhtust veinitalu külastamist ka ülirõõmsas tujus.