Maalehe väike veinirekord


ML. Bulgaaria-Makedoonia reisi 1. päev
Lahke veinipakkujaFoto: Marju Vitkar

Oleks Rumeenia kuninganna Maria veel elus olnud, oleksid tema silmad kindlasti suureks läinud, kui ta silmanuks, kuidas Maalehe ja Germalo reisisellid tema kunagises puhkepaigas Balchikis veini kulistavad (see piirkond kuulus kahe maailmasõja vahel Rumeeniale).

Kui aga kõik ausalt ära rääkida, siis polnud see meie süü. Meie läksime pahaaimamatult kuninganna Maria aeda kaema. Kaktuseid vaatama. Aga sattusime ka veinimekkimisele.

Veinibravuuritar nimega Tedi võttis tempo kohe üles. Siin on teile lonks Missit, nimetatud kuninganna lapsepõlvenime järgi.

Vaevalt voolas see märjuke mööda söögitoru alla, kui juba vulises plasttopsidesse Elleana. See maitstud, vulksutati Regina pudeleid.

Juba tõusis pisuke sumin – Maalehe reisisellid on harjunud ikka Targu Talita põhimõtetega. Aga mis bulgaarlannad sellest teavad! Tedi manitses sumisejaid vaikusele – ega rääkiv suu pole ju võimeline veini vastu võtma!
Juba surusidki maalehtlased oma huuled Ducessasse, siis Nikolaisse.

Vaevu kümme minutit oli möödunud esimest lonksust, kui eestlasi tulistati rakiga, siis virutati konjak veel otsa. Ning kõik see löödi kinni roosileheveiniga. Tehtud, nüüd kasvõi komistage või kukkuge.
Ei kukkunud keegi. „On ammu tuntud tõde see, pisikene pits ei liiga tee,“ vilistas keegi veel läbi hammaste.

Kõiki neid rüüpeid pakuti ka müüa, lisaks siirupeid. Neid maitsta ei pakutud ja õige ka. Siirupiga juba rahakoti raudu lahti ei kanguta.