Maaleht Iisraelis: noore Bornhöhe jälgedes Jaffasse ja Jeruusalemma

 (2)
Reisikiri
Nutumüür
NutumüürFoto: Bianca Mikovitš

112 aasta eest astus Jaffa sadamas Püha Maa pinnale noor Eduard Bornhöhe, kes oli reisi alustanud koos ajakirjanikust sõbra August Buschiga Tallinnast paari nädala eest.

Mehed olid sõitnud mitmete eri rongidega Odessani ning seal sealt aurikuga Istanbuli.

Uue kalendri järgi aprilli keskel (umbes samal ajal nagu Maalehe reisiseltskond) maabusid mehed pärast vintsutavat merereisi Jaffas ning nende reisikirja kohaselt suundusid esimese asjana otsima nahkur Siimona maja.

Õlu on siin jube!

Saja aasta eest olid inimesed piiblilugude rohkem kursis ning teadsid, et kuskil sealkandis ühe maja katusel seisis apostel Peetrus sel hetkel, kui tema ette ilmutuses laskus taevast hulk praeks sobivaid lihaloomi, mida tavaliselt ei juudid ei söönud. Peetrusele aga öeldi, et ta seda teeks, mis oli omakorda märgiks, et suhelda võib ka nendega, kes ei pea juutide tavasid.
Bornhöhe ja Busch ei näinud aga kuskil kandikut lihaliudadega ning pealekauba tabas neid sellele mõeldes samas maja katusel seistes kole nälg.

Foto: Bianca Mikovitš
Seotud lood:

Maalehel õnnestus üles leida arvatav Siimona maja, kuid mingist katustel turnimisest polnud juttugi ning mis toidukraami puutub, siis sai vaid sisse piiluda ühe kohviku köögiaknast.
Kus võis olla esiaken, jäi ses kitsaste ja meretuulest urbseks muutunud seintega vanas Jaffas selgusetuks.

Kuid mulje oli suurepärane! Vot just nimelt ühes sellises ajahambast puretud kivimajas võiks nii mõnegi suve veeta! Vahemere jahutav briis leevendas kuumust, mis täna hiilis salavaenlasena selja taha ka neile, kellele päiksekillukestki seni peale pole hakanud ja pani õrnema nahaga inimesed õhtuks näost peetidena punetama.

Muide, Bornhöhe, keda ilmselt samuti kuumus vaevas, proovis seda leevendada kohaliku õllega ja läks haledalt alt.

“Jaffas tehtud õlu oli oli odav ja sarnase maiguga, et mina seda eluajal teist korda maitsta ei soovi. Imeks on panna, et linnas, kus niisugust laket müüakse ja juuakse, ometigi 30 000 inimest elada võivad,” kirjutab ta oma reisikirjas.

Bornhöhe ei teadnud aimatagi, et peagi Jaffa ehk Piibli viisil Joppe linn endale paarikümne aasta pärast naabri saab — kohe selle kõrvale on praeguseks kerkinud Iisraeli moodsaim linn Tel Aviv.
1909. aastal rajasid linna 60 juudi peret, kes optimistlikult lootsid, et ühel päeval võib seal elada koguni 25 000 inimest. Praeguseks on elanikkond 400 000 ning jätkab kasvamist.
Linn ise on moodne ja üsna tavaline. Ranna ääri jahutab Vahemeri, kus ujuvad ja päevitavad visuaalse vaatluse põhjal peamiselt turistid. Ei tea miks, kuid näib, et juudid pole erilised ujujad.
Seetõttu polnud rannas ka riiete vahetamiseks kabiine, see võimalus oli hoolsalt varjatud ühte rannamajja ning käis tasu eest.

“See mõni minut, mis me siin oleme, hakka veel midagi maksma,” porisesid eestlased ja vahetasid riided ära otse rannal, tehes seda osavusega ja kärmusega, mis lausa silmamoondust meenutas.
Ujujate õnnetuseks oli rannavette heisatud must plagu, mis märkis seda, et ilm ja vesi on ujumiseks liiga külmad ning võimalik, et ka lained liiga suured.
Sestap ujusid maarjamaalased musta lipu ja kolme keelusildi all, ilma, et sellest mingit tüli oleks tulnud.

“Meil pole kodus suvelgi vesi nii soe,” kiitsid naised Vahemere soola suust puristades.
Tel Avivist kahjuks rohkem kirjutada pole, sest Maalehel õnnestus linna elu kekspunkt — turg leida üles siis, kui tuli hakata juba bussi peale minema.
Nägemata jäi ka kuulus Rotschildi tänav, millel asuvas majas kuulutati välja 62 aasta eest välja Iisraeli iseseisvus, kuid alati võib ju loota, et tuleb mõni teine võimalus.

Kus on see Püha Linn?

Sõdurid Õlimäel Foto: Bianca Mikovitš

Nagu Borhöhe, nii sõitis ka eestlaste reisiseltskond edasi Jeruusalemma poole. Bornhöhe rongiga, Maalehe reisilised bussiga.

Kell 5 pealelõunat peatus rong lihtsa kivihoone ees ja konduktor hüüdis: “Jeruusalemm!”
Meie kargasime püsti ja tõttasime, nii ruttu kui küünarnukkide abil rahvamurrust läbi pääsesime, vagunist välja vaksalis oleva platsi peale.
Siin sirutasime kaelu ja luurasime ahnelt igasse külge, aga pühast linnast ei olnud veel ühtainustki torniotsakest näha,
” kirjutab Bornöhe.

Piiblilugudega üles kasvanud Borhöhe leidis lõpuks siiski mitmeid huvitavaid asju nagu Aadama haud, maailma keskpaik ja lõhe, mis olevat tekkinud kaljusse siis, kui Jeesus hinge heitis ning ulatuvat otsemat teed maakera keskpaika välja.
Mis uuema aja reisilised näha saavad, see alles selgub. Jääb veel lisada, et Bornhöhe tundis suurt muret türklaste võimu alla käiva maa pärast ja kartis, et sellest peagi enam kivi teise peale ei jää.
Ta ei võinud aimata, et samal aastal, kui tema Kidroni orus jalgu sirutas, oli jäänud veel kuu aega Golda Meiri sünnini, kes oli Iisraeli esimene ja maailmas kolmas naispeaminister, Iisraeli raudne leedi.
Iisraeli riiki ei olnud veel, kuid seemned idanesid ja ootasid vihma, mis kõrbe haljendama paneks.
Osalt on praeguseks paljugi juhtunud, kuid… mitte asjata ei ole juudid pühapäeva õhtust peale tuletanud kurbusega meelde 22 000 sõdurit, kes hukkusid alates 1948st aastast võideldes riigi ja vabaduse eest.

“Juba enne oli see Iisraeli ja Palestiina vaheline asi mulle segane, nüüd on veel hullem,” ohkas üks reisiline lõunalauas.
Ja natuke on selles tõtt, sest kodumaalt juudiriigile vaadates tundubki kõik teisiti. Näiteks näis esiti väga positiivne, kui selgus, et reisilised majutatakse otse Õlimäel asuvasse hotelli, sest oli plaanis paar kohtumist inimestega, kes läinud Eestist Iisraeli. Ja Õlimägi peaks olema ometi tuntud koht, kuhu on kerge kokkusaamist korralda.

“Oi, see on Ida-Jeruusalemm, sinna ma ei saa tulla, see on mulle ohtlik,” üllatas meid Hiiumaa päritolu Heino.
Leppisimegi kokku kohtumise üle linna kuulsa Jaffa värava juures ning giid hoiatas, et sealt tuleb tagasi tulla taksoga.

“Mul on seitse last!”

“Iga takso muidugi siia sõita ei julge, peate leidma araablase,” täpsustas ta.
Hiidlase ja tema abikaasaga kohtumisest kirjutame hiljem pikemalt, kuid praegu võib öelda, et siinsed araablased on omandanud imetabase võime kurta ja kaevelda. Näiteks see beduiinist taksojuht Ishmael, kes sõidu eest topelthinda nõudis ja seda ei saanud, vihastas nii hirmsasti, et siunas ja torises kogu sõiduaja.
“See on teile väike raha,” porises ta. “Aga minul on seitse last ja kolm lapselast, meie, beduiinid abiellume noorelt, ma ütlen, see Õlimägi on nii kaugel ja see hind naeruväärne!”
Araablasest Ishmael võis muidugi tujust ära olla, sest kogu Jeruusalemm tähistas iseseisvuspäeva. Nutumüüri ääres toimus palvus, lauldi hümni, palvetati ning lõpuks lasti suure mürinaga Herzoni mäelt taevasse ilutulestik.
Sellel päeval olla hotellis araablaste tusatsevas ja pimedas linnajaos ning vaadata üle Kidroni oru taevasse purskavaid rakette — see on natuke sürr.

Maa ja taeva vahel on paljugi veidrat. 

Kindlalt võib arvestada sellega, et siin Õlimäel ja homme Nutumüüri ääres võtame hetke, et mõelda häid soove oma lugejaile ning soovida kõigile vaid head!

Jeruusalemm Foto: Bianca Mikovitš


Õpetlik lugu: mis on juudi õnn?

Kruiisilaevas on seintel käitumisjoonised õnnetuse puhuks, samuti päästevestid, mis tuleb täis puhuda siis, kui ollakse juba päästeparvel või paadis.
Päästevestidel on õlal lamp öiseks ajaks ja päevaseks ajaks vile, mille kõla peaks eemale peletama haisid.
“Oh,” lööb juut kurvalt käega. “Minu hai on kindlasti kurt…”
See ongi näide juudi õnnest.

Ääremärkus: Jeruusalemma hotellis telerit avades nägime esimese inimesena CNNis transpordivolinik Siim Kallast vulkaanist rääkimas.
Ennustab see head teed või raskusi?