MAALEHT MADEIRAL: Omal käel matkama – levada paistab ju hotelli rõdult ära!
Madeira on kaetud levadade ehk kanalite võrgustikuga, mida mööda juhitakse vett mägedest alla. Üks levada kulgeb lausa Funchali linnas ja on meie Alto Lido hotellist vaid paar tänavavahet kõrgemal.
Seega küpseb plaan see levada üle vaadata ja seal väike jalutuskäik teha, kuna levadadega kõrvuti jookseb traditsiooniliselt ka matkarada. Huvilisi koguneb kokku kuus ja nii seame päikselisel laupäeval sammud ülespoole – esmalt pikk trepp otse hotelli kõrvalt, mis viib tänavavahe jagu kõrgemale.
Seejärel otsime ristuva tänava ja rühime seda pidi üles. Tuleb tunnistada, et see pole sugugi kergete killast ettevõtmine – tänav on vähemalt 45-kraadise kaldega, lisaks särab kuklasse kuum päike (kuigi on alles hommik).
Algsest kaks tänavavahet kõrgemal on levada juba käeulatuses, kuid sinna ei pääse kuidagi ligi. Eramajad koos õievahus aedadega on takistuseks ees. Ühes kohas, kus kaks koera klähvivad meie peale ennastunustavalt, on näha, et hoovi tagumises küljes läheb redel mööda kaljut üles ja jõuab levada tasandini. Võõrasse hoovi, kus elab kaks kutsut, ei hakka me siiski tungima.
Pöörame otsa ümber ja läheme mööda tänavat edasi. Päike särab, higi voolab ja asfalt õhkab kuumust. Kui lootus hakkab juba kustuma, näeme kõnniteel kohalikku papit, kes tõmbab mõnuga suitsu. Küsime tema käest teed. Mees seletab pikalt laialt portugali keeles, kuidas levadani jõuda, näidates käega suunda – minge edasi. Lõpuks lisab meie arusaamatuid nägusid nähes inglise keeles: „Viis minutit, levada silt“.
Kõmbime veel viis minutit ja seal on tõepoolest silt, millel kirjas „levada“ ja suund otse trepist üles. Kaks matkaselli otsustavad selle koha peal matka katkestada ja natuke hinge tõmmata. Neli ronivad ühest ja seejärel teisest trepist üle ja seal see ongi – vesi vuliseb kitsas betoonkanalis, mille kõrval on mõnekümne sentimeetri laiune betoonplaatidest tee.
Oh, seda õndsust – jahe ja värskendav levadavesi! Kastame nägu ja käsi ning hakkame astuma. Peagi jookseb vastu üks sportlane, seejärel veel kaks ja siis veel kaks. Tundub, et see on treenijate seas popp koht.
Kuigi me pole päris mäe tipus, on vaade all laiuvale Funchalile ja merele siiski võimas. Lisaks saab pilgu heita kohalike tagaaedadesse, mis piirnevad levadarajaga. Matkame seal paar kilomeetrit ja leiame selle aja jooksul vaid kaks avalikku kohta, kust saab alla tagasi. Pea igast aiast läheb küll värav levada juurde, kuid need on lukus. Avalikku treppi mööda alla tulles rühivad meile vastu veel kaks sportlast, endal põuetaskud veepudelitest punnis.
