Kuigi hotellist on soolane vesi kiviga visata, ei saa ju sugugi igas kohas ennast laintesse heita. Madeira on vulkaanilise tekkega, olles justkui jäämägi, millest vaid tipp on vee peal. Veealune osa läheb aga kiiresti sügavaks, nii et rannapiirist vaid paarsada meetrit eemal võib sügavust olla lausa mitu kilomeetrit.

Lisaks ei ole Funchalis meile harjumuspärast liivast randa, vaid hoopis mustadest laavakividest, mis on lainete poolt aastate jooksul ümaraks lihvitud. Sarnaste kividega tehakse ka Eestis laavakivimassaaži.

Ookeanilained on aga kordades jõulisemad kui meie koduses Läänemeres, nii et randudes klõbisevad kivid edasi-tagasi uhamise käes.

Ka inimesel on selliste kivide peal ohtlik olla, kuna laine võib lihtsalt jalad alt viia. Siiski pole päri võimatu niimoodi ujuma minna, eriti kui järgida kohalikke ja olla ettevaatlik. Meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel on avalik rannariba, kus julgemad ka ennast vette kasta saavad.

Üle kiviklibu vette minek oli ühele naisterahvale küll paras ettevõtmine, nii et lõpuks roomas ta libedatel kividel lausa neljakäpukil, kuid põlvekõrguses vees hoogsalt ujuma hakates õnnestus tal jõuda kiiresti sügavamale.

Mehed läksid aga ujuma mööda betoonist teed, mis kadus otsapidi vee alla. Tõsi, ka see oli üpris libe, nii et algul tuli vastu jalgu tuhisevate lainete sees tasakaalu hoida. Kes aga juba vette sai, see ei tahtnud enam välja tulla ja jäi pikalt mõnulema.

Ümber nurga, teises lahesopis oli aga võimalik redelit mööda vette laskuda ja sama teed pidi ka välja tulla. Vesi oli väga puhas ja läbipaistev, ahvatledes ennast sinna kastma.

Mõned meie reisisellid ei leidnud esimesel päeval siiski õiget ujumiskohta üles ja läksid hotelli basseini. Siin on igal hotellil välibassein, kuid meil on veel lisaks soojendatud veega sisebassein.