Maaleht Sitsiilias 3. päev: võimsad templid ja kalamaimudest kotletid


Maaleht Sitsiilias 3. päev: võimsad templid ja kalamaimudest kotletid
Foto: Jaanus Simson

Täna on meie elu parim päev, tsiteerides reisijuhti Kristel Pruuli. Selle mõttega alustas ta tänast päeva ning soovitas selle mõttega ka igapäevaselt elada.

Kui ringi vaadata, siis mulla värv erineb lausa maalapiti. Kes on käinud Hispaanias, sellele tuleb tuttav ette. Sitsiilia on Ott Sandraku sõnul Aafrikast lahti murdunud osa. Kuigi geograafiliselt on see Euroopa lähedal, siis geoloogiliselt sarnaneb Aafrikale.

Tänane esmane külaskäik oli Segestasse, kus saab vaadata amfiteatrit, mis ehitati 2. või 3. sajandil ning 2400 aastat tagasi ehitatud templit. Teatri asupaik on valitud suurepärane: kõrgemal mäe otsas, kus näitlejate taustaks mäed ja vaade alla orgu.

Teatris on 4000 istekohta ning igaüks sai ise veenduda, kui hea sealt oleks etendust jälgida ning kontrollida, kas alt ikka kostub jutt suurepäraselt üles.

Tempel püsis nii teatrit vaatama minnes kui mäest alla laskudes kogu aeg silme ees. Juba kaugelt jättis see 36-sambaline tempel hingematva mulje. Jõudes selle kõrvale sai selgeks ühe inimese väiksus võrreldes selliste ehitistega. Templi sammaste vahele siiski kõndima ei pääsenud, kuid elamuse sai kätte ka kõrvalt vaadates. See võimsus ja energia, mis nendest kohtadest kiirgus oli võimas. Kuna sõnadesse on seda tunnet raske panna, siis soovitan vaadata pilte.

Seejärel saavad soovijad külastada Selinuntes olevaid templeid, mis on vanadest osadest taastatud. Kokku  nägime seal nelja templi varemed. Üks neist täies hiilguses püsti, ühel osa püsti ning kaks maha lammutatud. Vaadates nende tükkide suurust, tekkis küsimus, kuidas suudeti need ikkagi üksteise otsa saada ja nii kõrgele tõsta. Üks kivitükk oli sama kõrge kui inimene. Rääkimata siis ümbermõõdust ja raskusest.

Seotud lood:

Neljas jäi kaugemale mere äärde ning seda me vaadata ning sellega lähemalt tutvuda ei saanud.

Lisaks kohtusime sealsete templite püsiasukatega - sisalikud. Neid oli meeletult palju, kuid pildile saada pea võimatu. Nii kui end veidi liigutada, sibasid nad imekiirelt minema.

Seejärel sai supelda taas Vahemeres ning soovijad keha kinnitada. Seekord siis õnnestus ära proovida kohalik pitsa, mis kohaselt Itaaliale, maitses suurepäraselt. Võib olla oli kõht ka tühi, kuid maitse poolest oli Quattro Gusti super. Sisaldas see tomatit, parmesani, mozzarellat, sinki, seeni ja artišokki. Teenindajad üllatasid oma suurepärase inglise keele oskusega. Sellisel heal tasemel keelest arusaamist pole ma veel kuulnud.

Tegemist on kindlasti turistide kohaga, mistõttu võib hinda olla kallim kui mujal. Igatahes selle pitsa hind oli 8 eurot.

Ja pean nüüd vabandust paluma ka oma eilse jäätise kommentaari pärast. Jah, eilne oli küll tõeliselt ebameeldiv maitseelamus, kuid see-eest tänane viis keele lihtsalt alla. Suus sulav, kreemjas, külm, mmm. Hind oli ka sellele vastav. Kaks topsi jäätist maksis 5 eurot. Kuna turismimagneti kohas teisi müüjaid ei olnud, siis oli lihtne ka sellist hinda dikteerida.

Teel sõitsime läbi ka Marsalast, mis on tuntud ka marsala veini tootjana. Tegemist on kangestatud veiniga. Ühes kohalikus poes saime ka müüja lahkel loal erinevaid veine degusteerida. Sai proovida nii kuiva, keskmist kui magusat marsalat. Lisaks siis mandli ja munaga maitsetatud veini. Kellele meeldib portvein või šerri peaks seda kindlasti mekkima. Poest ei väljunud lõpuks kedagi, kel poleks vähemalt üks pudel näpus olnud. Enamusel oli siiski 2 või 3.

Linnast välja sõites nägime ka soola kuivatamise saliine. Kaldal üsna suured soolakuhilad, mida kaetakse plaatidega, et kaitsta vihma ja mustuse eest. saliine ei saa mitte igale poole rajada, sest kohas, kus soola kuivatatakse, peab päike paistma pidevalt.

Lõpuks õõõnnestus lisaks kohalikele koertele ja kassidele näha ka muid loomi: eeslit ja hobust. Samuti nägime hommikul kaugemal mägedes lambakarja.

Tänane suurim üllataja oli kindlasti Trapani linn. Kui Palermo oli tekitanud mulje räpasusest, siis Trapani oli teisest maailmast. Linn oli tõeliselt puhas. Kogu reisiseltskond ahhetas ühest suust, kas tõesti on see võimalik, et linn on nii puhas. Ühine otsus oli: küllap on see äri teadagi kelle käes, mistõttu toimibki nii hästi.

Õhtu lõpetas Erice linna külastus. Linn kõrgub 750 meetri kõrgusel mäe otsas. Sinna sõitsime funikulööridega. Korraga mahtus sisse kaheksa inimest ning algas teekond tipu poole, mis kestis kindlasti 15 minutit, kui mitte rohkemgi. Eks ta kõhe on kõikuda maa ja taeva vahel ühe trossi otsas. Aga õnnelikult saime üles ning lõpuks ka alla.

Linn meenutas oma munakivi teedega väga meie vanalinna. Vaade alla oli imeline igast suunast. Kahjuks jõudis peagi kätte pimedus ning seetõttu jäi see ka pildile saamata.

Õhtuks oli planeeritud kahe grupiga ühine õhtusöök. Mindud sai kohalikku mereande pakkuvasse restorani, kus esmalt pakuti 9-käiguline eelroog, mis koosnes mereandidest igal võimalikul ja võimatul moel.

Eelroogade hulka kuulusid näiteks krevetid, kaheksajalad, kalmaarid, merikarbid kahel moel (paneeritud ja röstitud), tuunikala carpaccio, mõõkkala ja lõhe filee. Kõige enam elevust aga tekitas lauale toodud kotlett. Selgus, et see on tehtud kalamaimudest. Küllap ajas teadmine, et sööd kalamaime, ka isu pisut ära.

Pearoaks oli mõõkkala, hiidkrevetid ning miski paneeritud valge kala. Magustoiduks sai puuvilju.

Lahke omaniku loal võisid kõik tarbida veini nii palju kui soovisid. Lõpetuseks anti veel väike ürdischnaps, et seedimine hästi toimiks ning uni tuleks hea.

Hotelli jõudis väsinud seltskond pool üks öösel.