Maaleht Sitsiilias 6. päev: suitsev vulkaan ja mudaga uputatud tänavad


Maaleht Sitsiilias 6. päev: suitsev vulkaan ja mudaga uputatud tänavad
Foto: Jaanus Simson

Hommikune taevas ei tõotanud midagi head — sudu ja suured hallid pilved.

Ärasõit oli väga vara — 6.30. Ehk peaaegu enne kukke ja koitu. Selleks et keegi reisi algust maha ei magaks oli tellitud kõikidesse tubadesse äratus. Nii hakkas äkitselt kell kuus kogu koridor helisema. Esimese ehmatusega sai telefon rabatud, et kes see helistab nii vara. Alles siis taipasin, et see hommikuärataja.

Teekonda Milazzosse alustasime üsna varakult, et jõuda õigeks ajaks laevale ehk olla sadamas kell 9. Kuna kiirtee oli eilse paduvihma tõttu ikka suletud, siis võtsime teise tee ette. Selgus, et vaatamata varajasele kellaajale oli peale meie ka hulga reisijaid. Teed olid täiesti umbes.

Mudakuhjad teede ääres

Nägime, kuidas voolasid veel alla mudajõed. Nüüd küll oma sängis ning rahulikult, kuid kõrvalt sai aimu, milline võis olla öö. Tänavad olid täis muda, mis oli lükatud sõidutee äärde. Üks elamine oli oma hoovi lausa liivakottidega kaitsma hakanud. Kiirteel olid mõnes kohas mudahunnikud lausa ühe sõidurea enda alla võtnud.

Kohalik mees rääkis, et kui Sitsiilias sajab pool päeva järjest, on sedalaadi üleujutused garanteeritud.

Kui ummikust vabanesime, oli jäänud sõita veel 60 km ning laeva väljasõidu aeg käes. Oli ilmselge, et oleme maha jäänud. Siis helistas teise bussi reisijuht, kes teatas, et kui poole kümneks sadama jõuame, oodatakse meid ära. Kuigi bussijuht Margus andis ennast parima, olnuks vaja tiibu, et selleks ajaks sinna jõuda. Seega lahkus laev ning meie jäime teadmatusse. Kas me saame siis Lipari saartele või mitte.

Seotud lood:

Sõites mere äärt mööda nägime aga suuri merejäneseid randumas ning hinge puges üsnagi kõhe tunne. Äkki avastati, et merel on tekkimas vesipüks: üks hall juga tuli pilvest alla mere poole ning mere poolt hakkas sammas vastu tekkima. Üsna samba kanti jäi ka suurem laev. Mõne aja pärast teatas giid, et pole ei vesipüksi ega laeva. Õnneks märkasime, et laev siiski alles. Nii mõnigi ohkas ja mõtles, kas laevasõit oli ikka tark mõte.

Jõudsime linna veidi enne kümmet ning oh õnne — me saime laeva. Lisaks meile oli eelmisest maha jäänud ka üks Šveitsi turistide buss, mistõttu korraldati eraldi reis. Müts maha Germalo reisijuhtide ja giidide ees, kes selle ära korraldasid.

Suitsevad vulkaanid

Teekond Lipari saartele ei kestnud kaua — ca tund. Ilm oli meeletult soe ja päikeseline. Jättes Milazzo selja taha, oli näha, kuidas pilved sinna peale kogunesid. Terve tänase päeva nägime, kuidas vihma sadas kas ees, taga või külje peal, kuid mitte seal, kus olime meie.

Lipari saarestik koosneb 7 saarest: Alicudi, Filicudi, Lipari, Panarea, Salina, Stromboli ja Vulcano. Kõrgeim on Salina 962 meetriga. Saartel elab kokku 13 000 inimest, neist 10 000 Lipari saarel.  

Kõik Lipari saared on vulkaanilist päritolu. Sandraku sõnul on ainus tegevvulkaan saartest Stromboli. Vulcanol oli näha pidevat suitsemist, kuid giid kinnitas, et tegemist on kustuva tulemäega, mis veel veidi endast märku annab. Inimesi tõmbas neile saartele eelkõige tohutult viljakas pinnas. Olulisemate asjadena kasvatatakse saartel viinamarju ja kappareid.

Lipari pindala on 37 km² ja kõrgus 602 meetrit. Saar on väga tuntud oma väärtusliku maavara obsidiaaniga (must paks vulkaaniline klaas) kauplemise poolest. Obsidiaanist ja ka laavakivist valmistatud ehteid, mänguasju, tuhatoose jm võis leida igalt poolt. Väikesed laavakivist tehtud mänguloomad maksid 2 eurot, kaelakeed 5 eurot. Obisidiaanist kaelakeed aga nt 20 eurot.

Lipari saarel sai proovitud ka salatit “Liparata”. Nimi ise viitab, et tegu peaks olema millegi traditsioonilisega. Nii kinnitas ka tellimuse võtnud ettekandja. Mis siis salatis oli: ohtralt salatit, tomatid, tuunikala, oliivid, sibul ja kartul. Salati hind 9 eurot. Teised salatid oli euro võrra odavamad. Kahjuks peab tunnistada, et salat midagi erilist ei olnud, kuid maitses hea.

Lipari saarelt sõitsime Vulcano saarele. Kohe saarele jõudes võttis meid vastu mädamuna lõhn. Esialgu tekkis hämmeldus, et kust selline jube hais tuleb. Peagi selgus — kohe sadama juures oli väävlilõhnaline mudavann, kus siis sai supelda. Meid hoiatati, et ära tuleb võtta kõik ehted, sest need saavad kahjustada. Kaua ei tohi mudas olla, kuna see võib tervisele hakata. Natuke aega pidavat tegema siiski head, kui on nahahaigused. Igatahes proovisid Maalehe fotograaf Sven Arbet ja küljendaja Merike Arbet vanni oma nahaga ära. Üsna kuum oli olnud. Midagi ära ei põlenud ega kaduma läinud.

Vulcanol hämmastas kõige enam sealne täiesti must rannaliiv. Mitte selles mõttes, et see oleks räpane olnud, vaid see oligi musta värvi.

Sellelt saarelt võeti kõige enam kaasa kivitükke ja ka musta liiva. Et kodused ikka uskuma jääksid.

Tagasiteel tegi laev ka auringi ümber saare. Nii õnnestus meil näha koopaid ja grotte, mis saart ümbritsesid. Ühes koopas sattusime peale ka õnnelikule paarikesele, kes üksteist embasid. Mitmed kahtlustasid, et nad olid sinna imeilusasse koopasse esinema tellitud. Mine tea, aga efektne etteaste oli neil küll. Seal hämmastas see sini-sinine vesi, mis oli koopasuu ees. Siin jääb sõnadest väheks ning soovitan pilte vaadata.

Tagasi Milazzos tunnistasid kõik, et reisi oli olnud super. Ei vähimatki väsimuse kübet, hoolimata ülivarasest äratusest. Vulkaanide õhk, pinnas ja kõik muu, andsid kogu energia tagasi.

*  * *

Kuigi käes on juba kuues päev, otsustasime alles nüüd teha väikese tutvumisringi reisijatega. Kõiki küll bussis ei olnud, kuid 1,5 tunnine tee möödus linnulennul ning aega jäi ausalt öeldes isegi väheks.

Kõike räägitut ma välja ei too, kuid paremad katked küll.

Maie — reisin koos abikaasa Toivoga. Töötan Rahvusraamatukogus ning mind võiks pidada lausa “sundeksemplariks”, kuna mina tegelen nende raamatutega, mida trükikojad saatma peavad. Maalehe reis tuli ootamatult ning Maalehega reisin koos esimest korda. Üldiselt oleme väga reisilembelised ning pere ja sõpradega käime juba 26 aastat Eesti eri paigus matkamas.

Riin — sattus reisile tänu abikaasale, kes töötab Maalehes IT juhina. Reisidega väga rahul ning suur Ott Sandraku fänn.

Liidia — naudin praegu koduperenaise elu ning reisin palju. Maalehe reisile kohe ei saanudki, sest kohad olid täis ning pandi ootele. Paar päeva enne reisi tuli siiski rõõmustav teade, et koht on vabanenud.

Sven — olen reisil koos abikaasa Aikiga. Ise tegelen IT-ga. Reisinud on rohkem Aiki. Nüüd kus lapsed suuremad, saab reise taas rohkem ette võtta.

Anu — käisin eelmisel aastal esmakordselt Maalehe reisil Andaluusias. Varasemalt sai palju reisitud NSVLis, käidud sai kuni Kamtšatkani. Ei ole tüüpiline Maalehe lugeja, sest elan linnas ning maja ees vaid üksik peenar. Tänane päev saartel oli parim — midagi paremat ei oskagi tahta. Meelde jäi ka tore ujutus Palermos, kus tuli vees ringi kahlata.

Ülle — olen üle 30 aasta olnud kiirabi velsker ning muud teha ei tahakski. Hobiks on orienteerumine, mida on harrastatud nii Eestis kui mujal maailmas. Plaan Itaaliasse tulla oli ammu ning reklaami nähes ei mõelnud kaua vaid tegi kohe broneeringu.

Vardo — reisin koos elukaaslase Kristaga. Maalehega reisin esimest korda, kuid varem käinud Itaalias koos Germaloga. Hetkel enim emotsioone on tekitanud üleujutus Palermos ning Noto linn.

Peeter — reisil olen koos abikaasa Astaga. Elame Viljandimaal. Maaleht on käinud esimesest numbrist alates. Mitu korda olen saatnud ka kuponge, et osaleda loosimisel, kuid seni pole õnn naeratanud. Seekord tulime siis ise. Suurim hobi on fotograafia.

Eha — olen reisil abikaasa Erikuga. Lapsed nimetavad meid juba eurovanemateks, siin selgus, et oleme ka euronoored. Eelmise reisi tegime Elukirjaga ning siis otsustasime, et tuleme ka Maalehega. Pensionil olles on aega üha vähem, sest lisaks reisimisele tegeleme ka bowlinguga, tantsimisega.

Eve — olen väljaõppinud klienditeenindaja. Olen pea igal Maalehe reisil käinud, millest teinud muinasjutulised albumid. Lisaks käin ka Maakodu reisidel.

Margit — olen tegutsenud 29 aastat kaubanduses. Eelmine aasta käisin Maalehega esmakordselt Andaluusias ning kui Sitsiilia välja kuulutati, siis registreerisin end koheselt. Eelmisest reisist oli siin ees juba 5-6 tuttavat nägu.

Maret — olen pearaamatupidaja ning reisile veenis mind tulema Margit. Väga meeldejäävad on olnud templid.

Kulla — olen Saaremaalt, sportliku eluviisiga ning väga meeldib mäesuusatamine. Kuna hobideks on kulinaaria ja tekstiil, siis loodan, et jõuab veel kogeda ka erilisi maitseelamusi. Seni on selleks aega nappinud.

Andres — olen reisil abikaasa Hedaga. Reisinud oleme nii Germalo kui Maalehega. Kõige meeldejäävam reis oli Germaloga sügiskollases Lapimaal. Algul jäi mulje Maalehe reisidest mulje, et siin käivad vaid maaga tegelevad inimesed, kuid tegelikkuses on osalejaid igast eluvaldkonnast.

Evald — reisin koos naise Ilvega. Olen üks must lammas teiste keskel, sest minul Maalehte ei käi. Aga selle reisi inimesed on väga mõnusad.

Eha — olen reisil abikaasa Ivoga. Eelmise paariga oleme sõbrad ning harrastame koos reisimist. Eriti just rabamatku kohtades, kus tavaliselt ei käida.

Virve — reisin koos tütrega. Olen kunstnik, kuid tunnen suurt huvi ka taimede ja aianduse vastu.

Maila — reisin abikaasa Endliga. Meie vaba aeg kulub iluaiandusele, mistõttu reisimas saame käia vaid kevadel ja sügisel. Tänane päev vulkaanisaartel oli lihtsalt vaimustav.

Raivo — olen reisil abikaasa Irinaga. Maalehe tellija ma ei ole, kuid lehte sirvin ikka aeg-ajalt. Teede ehitajana teevad mind kadedaks Noto ümbruse teede ehitused.

Just sellised ongi meie reisijad — täis rõõmu, energiat ning tahtmist kogeda üha rohkem ja rohkem. Nii mõnigi kordas, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, kui vähe ma tegelikult tean. Sellel reisil on veel kaks päeva aega täiendada oma teadmisi suurepärasest Sitsiiliast.