Kindlasti osteti koju toorest pastat ja juustu, et teha koduski mõnd head pastatoitu. Kommide ja küpsiste osas midagi väga erilist silma ei hakanud.

Jättes hotelli selja taha ning suundudes viimastesse linnadesse, läbime hoopis teistmoodi keskkonda. Kõige kummastavamaks olid ehk teeäärsed mustanahalised prostituudid, kellest mõnigi oli lausa vihmavarju üles seadnud, et neid ikka märgataks.

Seniste sõitude ajal polnud kuskil silma hakanud ei prostituute ega ka kerjuseid. Taorminas nägime vaid üht tavapäraselt aktiivset kerjajat. Üldiselt meeldiski Sitsiilias see, et polnud ka suurlinnas Palermos kerjuste, tänavavaraste jne horde. Linnades oli oluliselt julgem ja kindlam ringi liikuda.

Väljasõit oli alles 11.45 ning võtsime suuna linnale Caltagirone, kus saime esmalt vaadata ringi sealses mosaiigimuuseumis. Kõige popimaks osutusid hoopiski kõrval pargis kasvavad männid, mille suuri käbisi võeti hulgim kaasa. Linna enda suurim vaatamisväärsus on mosaiikidest tehtud 142 astmega trepp. Kel vähegi soovi, võttis selle vallutamise ka enda peale.

Kuna tegemist pühapäevaga, siis ei olnud mitte teps kõik ärid avatud. Siiski said soovijad veel viimase võimaluse kohalikku keraamikat soetada. Hinnad aga suuresti  ei erinenud teiste kohtadega. Esialgu oli ehk lootus, et siit saab äkki odavamalt, kuna tegemist on just keraamikale pühendatud kohaga. Igatahes maksis keskmise suurusega taldrik 20-40 eurot, suhkrutoos 16 eurot, tass 10-15 eurot.

Seejärel sõidame Piazza Armerinasse, mis on peamiselt tuntud oma mosaiikide poolest Villa Romana del Casales.  Tegemist on Rooma villaga, mis ehitati 4. sajandi alguses. 12. sajandil jäi see maalihke alla ning unustati. 1950 alustati sealsete mosaiikide välja kaevamist, mille tulemusi on nüüd kõigil võimalik vaadata.

Tundub, et sinna on jõudnud meiega ühel ajal kõik maailma turistid. Kogu kompleks on kaetud katustega, et kaitsta neid ilmastiku eest. Seega kütab päike ruumi üsna kuumaks ning kasvuhoone efekt muudab sealse olemise üsnagi talumatuks: ei liigu õhk ega rahvas. Vaatamata sellele on mosaiigid kindlasti vaatamisväärsus omaette, kuna nad on niivõrd hästi säilinud. Populaarseim neist on kindlasti bikiinides 10 naisterahvast.

Siit edasi kulgeb meie tee Sitsiilia nabasse ehk Ennasse, mis kõrgub 900 m üle merepinna. Enna võtab meid vastu taas kord eriliselt kitsaste tänavate ja järskude pööretega. Taas kord veendume oma bussijuhtide osavuses ning bussi headuses. Kõik pöörded saab tehtud esimese korraga.

Üleval tabab kogu seltskonda üllatus: toimub Maalehe ja Germalo poolt korraldatud ühine piknik. Muretsetud on kohalikku head sööki ning jooki. Lööme piknkiku platsi ühes kõrgemas kohas lahti. Peagi läheb üha udusemaks ja udusemaks — oleme pilves. Nii mõnigi naerab, et peaks kodustele teate saatma: “Oleme terve reisiseltskonnaga pilves.”

Enne äraminekut külastame kohalikku kirikut, mis paneb inimesi ahhetama ning tekitab tunde, et see on reisil nähtutest kõige ilusam.

Linnast ärasõitu aitavad korraldada kaks nais- ja üks meespolitseinik. Linna liiklus pannakse seisma, et buss saaks tagurdada, meid peale võtta ja edasi sõita. Tuleb tunnistada, et sellist politseinike lahkust ja vastutulekut pole keegi seni kohanud.

Õhtu lõpetame Palermos. Kõik saavad võtta oma viimase espresso ja capuccino. Lahkume Palermos kell 23 ning väljas on sooja 25 kraadi.

Meie reis lõppes 6.55 Tallinna lennujaamas. Väljas 13 kraadi sooja ning paduvihm. Tagasi Eestis, täiesti väsinute ja unistena, tunneme veidi puudust soojusest, kuid koju jõudmise tunne on üle kõige.

Kõik, kellega sai veel viimaseid muljeid vahetatud, märkisid, et reis oli suurepärane. Nüüd tuleb koju minna ning see kõik rahulikult läbi seedida. Alles siis saab lõpliku ülevaate, mida nähti ja kuuldi.

Aitäh teile reisilised, kes tegite selle reisi vahvaks ettevõtmiseks. Suured tänud loomulikult meie grupi giidile Ott Sandrakule, kes on saanud omale lausa fännklubi, ning reisijuhile Kristelile. Loodetavasti kohtume teiega peagi uuesti.

Ja saatke oma pilte või veebilinke, mille saaksime üles panna, et ka teised näeksid neid.