Veesilmad ja purskkaevud

Haljasalasid ilmestavad väikesed allikataolised tasa vulisevad veesilmad või võimsate jugadena õhku paiskuvad purskkaevud, lisaks skulptuurid või monumentaalsed mälestusmärgid. Traditsioonilist muru on linnasüdameis mõõdukate lappidena, äärelinnades asendavad seda mitmesugused pinnakattetaimed ning jäikade plastmassina mõjuvate läikivate lehtedega rohundid ja torkavad kõrrelised.

Paiguti esineb agaave, araukaariaid, mitmesuguseid palme, ilukõrrelisi, kaktusi, sõnajalgu. Laiguti on haljas­aladel kirevates värvitoonides suvelilli, strelitsiaid, hibiske, oleandreid, roose. Toestikel-iluvõredel ronivad bugenvillead, jasmiinid ja luuderohud. Laternapostidel troonivad lillerikkad ripp-
potid. Toretsevat õitemerd on alati parasjagu ning see on rohelisega tasakaalus, muutumata kunagi tüütavaks.  

Ka sepistatud iluvõredega akendel on näha rohkem rohelisi kui õitsvaid potitaimi. Need kaitsevad ereda päikese eest ja sageli niisutatav lopsakas lehestik värskendab toaõhku.

Tänavate koristamisel tööjõu ja tehnikaga ei koonerdata. Varahommikul pühitakse neid järjepanu mitmel moel, seejärel kastetakse. Õnneks jätkub Andaluusias vett nii kivisillutisele, taimedele kui ka purskkaevudele, mis kõik ööpäev läbi siiski ei tööta.

Paradiisiaed Generalife

Granada linna kohal kõrguval mäeharjal paiknev Alhambra palee on muinasjutuline, kuid veelgi tähelepanuväärsemad on seal lähedal asuvad mauridest valitsejatele loodud suveresidentsi Generalife aiad, mis loovad maapealse paradiisina hingerahu.

Sillerdavad basseinid, müüritistest väljapaiskuvad kosed või vaikselt vulisevad ojad-allikad varjulistes kaaristutes või hekkidest labürindis panevad unustama keskpäevase päikeselõõma. Aga et silm on juba väsinud araablaste arhitektuuri imedest ning lugematutest arabeskidest, ei mahu kõik aiakunsti saavutused enam sinna kõrvale. Siinkohal tuleb ohates öelda: saamaks nendest aedadest täit naudingut, peaks vähemalt nädalapäevad kohal olema.

Kuninglik lossiaed

Hoopis sügavama ja terviklikuma mulje jätsid Sevillas hommikune Alcazari loss ja selle juurde kuuluvad aiad. Rohked hekkidega piiratud aiad, varjulised nurgakesed lopsaka alustaimestikuga põlispuude all aurasid hiljutisest võimsast vihmavalingust, õhk oli parajalt jahe ning täis salapäraseid taimearoome.

Olin vist üks esimesi väljas kõndijaid, sest enamik külastajatest suundus kõigepealt lossi. Üksinda jalutades sattusin kokku paabulindude, partide ja muude lindudega, vahel ristus tee ka pargivahtide või politseinikega. Ei mingit tunglemist ega rahvamasse kuninglikku vaatepilti segamas.