Miks kõik tahavad Islandile?

 (2)
Kuulus Geysiri-nimeline geiser enam ei purska, küll aga töötab tema kõrval Strokkuri-nimeline geiser nagu kellavärk. Pildil hakkabki ta just purskama.
Kuulus Geysiri-nimeline geiser enam ei purska, küll aga töötab tema kõrval Strokkuri-nimeline geiser nagu kellavärk. Pildil hakkabki ta just purskama.Askur Alas

Pärast viimatist majanduskriisi on Island muutunud pööraselt populaarseks reisisihtkohaks, mille ebamaist ilu ja erakordsust tuleb – hoolimata kallidusest ja kaugusest – avastama üha rohkem eestlasi.

Tundub, et igaüks, kes Islandil ära käib, tunneb kohe taltsutamatut vajadust nähtud imedest kaasmaalastele pajatada – meenutagem kas või ETVs näidatud sarja “Eesti lipp ümber Islandi”, kus rühm reisilisi maasturitel Islandil ringi sõitis. Samuti hiljutist artiklit Postimehes, kus arvamustoimetaja mõnepäevase reisi muljeid kirjeldas, või “Ringvaate” reporteri välkreisi, pärast mida ta jagas põhjalikke selgitusi noorte pea olematust alkoholitarvitamisest (päris nii see küll ei ole).

Arvestades saareriigi väiksust (329 100 elanikku), on see nii meie kui maailma meediapildis rekordiliselt tähelepanu saanud. Näiteks Bangladeshist (150 mln elanikku) ei kuule me midagi. Kuid on ka põhjust: Island on tõesti erakordne nii looduse kui inimeste poolest.

Sarnaselt Eestiga on tegu väikeriigiga, kuid erinevalt meist asustasid viikingid selle alles IX sajandi lõpus. Muust maailmast eralduses on nad suutnud säilitada muistse keele ja kultuuri, kirja pannud maailmakirjanduse kullafondi kuuluvad Eddad ja saagad. Siit pärinevad Gröönimaa ja Ameerika avastajad.

Kuid enam ei ole vihaseid viikingeid – Island on üks väheseid riike, kus pole sõjaväge ja politsei ei kanna relva; riik, kus üritatakse järjekindlalt demokraatiat reformida ja väikeriike toetada – tunnustas ju Island Eesti omariiklust esimesena.

Kriis puhus uue mulli

Seda erakordsust on avastama hakanud üha rohkem inimesi maailmas. Kui 2004. aastal käis saarel turiste sama palju kui seal elanikke, siis tänavu ületas nende arv miljoni. Kümne aastaga kolmekordne kasv!

Turistide arv kasvas plahvatuslikult pärast 2008. aasta majanduskriisi, mis oleks riigi peaaegu pankrotti ajanud. Vastutustundetult käitunud pangad kasvatasid oma kohustused riigi SKTst mitu korda suuremaks ja läksid siis pauguga lõhki, viies Islandi krooni kursi spiraal- langusse. See tegi varem üli- kalliks peetud riigi välismaalastele soodsaks sihtkohaks.

Turism on tõuganud kalanduse juhtiva tööstusharu kohalt ning on nüüd peamine tuluallikas ja majanduskasvu mootor. Mullu jätsid turistid Islandile umbes 2 miljardit eurot. Eestis käis samal ajal üle 6 miljoni turisti, kuid meie tulu sellest oli vaid 1,4 miljardit eurot.

Vaatamata sellele, et kroon on euro suhtes eelmisest suvest alates oluliselt tugevnenud (s.t kõik on kallimaks muutunud), jätkab turistide arv kasvamist. Parimad hotellid broneeritakse juba aasta ette ära.

Asi on niikaugel, et islandlased räägivad kinnisvaramulli asemel turismimullist ning arutavad, kas ja kuidas peaks piirama turistide arvu, et mitte kahjustada loodust. Puutumata loodus ongi ju saare peamine müügiartikkel.

Turistide arvu kasvades on vaja uusi majutuskohti. Juba praegu on puudu tuhandeid töökäsi, mida otsitakse ka välismaalt. Samas on vähe tehtud infrastruktuuri parandamiseks – puudu on prügikaste, söögikohti, tualette jne. Selle suve “pomm­uudis” Islandil oli end laavaväljadel kergendanud ja paberilasu maha jätnud turistidest.

Tule ja jää võlu

Mis siis turiste Islandile meelitab, kui hinnatase on jälle kõrgevõitu?

Kuigi see väljend on ära leierdatud, on Island tõesti tule ja jää maa. Euraasia ja Põhja-Ameerika mandrilavade piiril hakkas saar paarkümmend miljonit aastat tagasi vulkaanilise tegevuse toel veest kerkima. Hiljutist Eyjafjallajökulli (tõlkes Saaremäeliustiku) purset, mis halvas Euroopa lennuliikluse, mäletame siiani.

Geisreid teavad kõik – Islandi Geysirist said nime kõik purskavad kuumaveeallikad. Islandi maapõu peidab ammendamatult kuuma vee ressurssi, nii et sellega saab nii elektrit toota kui maju ja arvukaid välibasseine talv läbi kütta. Ent põhjapoolse asukoha tõttu – napilt põhjapolaarjoone all – on seal ka Euroopa suurim liustik Vatnajökull (tõlkes Veeliustik), mis võtab enda alla 8300 ruutkilomeetrit ehk umbes kolm Saaremaad.

Võib öelda lausa, et vesi on Islandi nafta, sest õigupoolest pole siin loodusvarasid. Puhta, eelkõige geotermaalse energeetika arendamine on jõudnud niikaugele, et Islandi eksperdid nõustavad selles asjas riike üle maailma ning praegu räägitakse riigijuhtide tasandil maailma pikima veealuse elektrijuhtme vedamisest Islandilt Briti saartele.

Teine strateegiline ressurss on kala, mistõttu Island võitles endale välja 200miilise kalandustsooni ümber saare. See on ka üks põhjusi, miks nad eriti Euroopa Liitu ei kipu. Ning üle ega ümber ei saa paksu karvaga islandi lammastest, keda on sama palju kui turiste ehk miljoni kanti.

Vähesed lahkuvad Islandilt ilma mõne villatooteta. Räägitakse, et Islandil on kaks aastaaega – suvi ja talv. Suveks aetakse lambad mägedesse, kus nad vabalt ringi uitavad – metsloomadest on Islandil esindatud ju vaid polaarrebane ja põhjapõder (pole ka roomajaid ja kahepaikseid). Vahel jõuab Islandile Gröönimaalt, mis asub umbes 300 kilomeetri kaugusel, triivival jääpangal jääkaru, kelle jaoks need lambad oleks pidulaud. Seni pole ühelgi jääkarul õnnestunud ellu jääda ehk loomaaeda pääseda, sest kohalikud lasevad ta kohe maha.

Eksides tõuse püsti!

Aga mida Islandil pole, on mets. Levinud nali on vastus küsimusele, mida teha, kui Islandil metsa ära eksid. Muidugi peab püsti tõusma. Ääretu avarus muudab Islandi lõikavate tuulte tallermaaks. Islandile minnes tuleb valmis olla ka horisontaalselt sadavaks vihmaks, samuti ka pidevalt muutuvaks ilmaks, mis tänu Grööni hoovusele on mahe: suvel on Eestist jahedam, talvel soojem.

Kuid mitte ainult turistide hordid ei kujuta loodusele ohtu. Tõenäoliselt tuntuim islandlane, laulja Björk, kes on Islandi loodust kaitsva MTÜ eestkõneleja, teatas äsja, et Island hakkab hüdroenergeetika arendamisega piiri ületama. Neid rajatakse välismaiste alumiiniumikontsernide jaoks, kes odava elektri tõttu toovad siia toorainet, boksiiti, teisest maailma otsast.

“Islandil on suurim puutumata loodusega ala Euroopas,” ütles ta, pidades eelkõige silmas asustamata sisemaad – 103 000ruutkilomeetrise pindalaga Islandil on asustus vaid ranna ääres.

“Järgmisel aastal tahab valitsus hakata ehitama 50 tammi ja uusi hüdroelektrijaamu. See võib metsiku looduse hävitada mõne aastaga.” Seetõttu peab ta vajalikuks üüratu sisemaa kuulutamist rahvuspargiks.

Samahästi võiks muidugi kogu Islandi rahvuspargiks kuulutada, kuid miks ka mitte.