Nädalavahetuse veedavad itaallased turul ja kirikus
Kuigi väikelinnas Ostunis elab vaid veidi üle 30 000 elaniku, kihasid turg ja seda ääristavad tänavad laupäeva hommikul ostjatest ja müüjatest. Tundus, et linnas elab rahvast kordades rohkem kui Tartus, kuigi meie ülikoolilinn on tegelikult tollest linnakesest elanike arvult kolm korda üle.
Ümbruskonna põllu- ja aiapidajad olid müügiks toonud kogu galerii, mida nad kasvatavad. Ja mitte üksnes kasvatavad, vaid ka ise ümber töötlevad.
Ja neil on, mida tuua, sest soe kliima lubab kasvatada peaaegu et kõike. Alates meilgi kasvavatest kartulitest, kapsastest, sibulatest, redistest kuni viinamarjade, virsikute, oliivide ja sellisteni välja, millele ükski meie reisiseltskonnast nimegi ei osanud anda.
Itaalias on vähe supermarketeid ja needki asuvad enamasti linnade äärtes. Neis käiakse ehk vaid korra kuus. Põhitoiduained tuuakse ikka kas turult või siis kodulähedasest väikepoest. Eelistus langeb aga turule, sest sealt saab ju kõige värskemat kaupa ja otse tootjalt.
Kõige rohkem oli lettidel viinamarju, mille tippaegu on kätte jõudnud, aga ka tomateid, sibulaid, ploome. Sõltuvalt sordist ja kvaliteedist varieerusid hinnad üsna suuresti.
Näiteks valgeid ja tõepoolest magusaid viinamarju võis saada hinnaga 80 senti kilo, aga küsiti ka sellest poole rohkem. Tomatite hinnad olid alates ühest eurost kilo eest kuni kaheni välja. Vähe oli turul kartuleid ja kurke, mida Itaalias eriti palju ei sööda.
Ostuni linnake jääb Itaalias Apuulia piirkonda, mida peetakse riigi viljaaidaks, sest mägesid on seal riigi ülejäänud osadest vähem ja tasandikulisi alasid rohkem. Nii toodetakse Apuulia regioonis aastas 800 000 tonni kõvateranisu, 600 000 tonni tomateid ja 500 000 tonni lauaviinamarju.
