Nuuskavale ja köhivale eestlasele konjak tasuta!
„Kellel on kõht tühi?“ küsis Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik lennujaamast Sigsagi linna poole sõitva reisiseltskonna käest otse.
Kell lähenes südaööle ning enamik inimesi ei osanud päris täpselt öelda, kas nad tahaksid rohkem süüa või magada. Sellest hoolimata selgitati välja, et väikelinnas on vähemalt üks restoran südaööni avatud.
Hotellile lähenedes võis aga näha väiksemaid kohvikuid, kus inimesi polnud, kuid tuled põlesid, lauad olid kaetud ning kohad justkui avatud.
„Mis te tahate? Istuge!“ kamandas ühe sellise väikese aiakohviku peremees hiliseid uitajaid.
Seejärel otsustas ta siiski, et koht on suletud ja saatis külastajad ühe oma töötaja seltsis kõrvaltänavasse, kus tal oli samuti söögikoht.
„Räägime parem inglise keeles,“ soovis seal tellimust võtma tulnud naine. Vene keelt õhtul kohatud inimesed eriti ei rääkinudki.
Südaöised sööjad valisid menüüst hartšoo ning jäid menüüs murelikult toppama, kui nägid, et valida on koduveinid, kohalik kange alkohol tšatša ning õlu. Kõiki jooke peale õlle müüdi liitriga. Ka kanget alkoholi.
„Kas me saaksime vähem, no nii pokaali veini inimesele,“ palusid nad.
„Ahsoo… no teeme pool liitrit,“ oli teenindaja nõus.
„Mina tahaksin väikse klaasikese tšatšad,“ palus üks sööja.
„Ei, see ei sobi! Vein ja tšatša ei sobi kokku, see on isegi väga paha,“ laitis teenindaja.
„Aga mul kurk valutab ja paha on,“ nurus külastaja.
„Sel juhul on see muidugi meie poolt kingituseks!“ oli lahendus leitud.
Vürtsikas hartšoo oli suurepärane, valge leib puri mõnusalt krõbeda koorikuga ning ühe klaasikese kohaliku kange alkoholi asemel toodi kõigile sööjatele mahukas klaasike konjakit.
„Gruusia oma!“ kiitis peremees, kuid marki ei avalikustanud. Konjak osutus mahedaks ja päikseliseks ning vihmasest Eestist tulnud inimesed tundsid, et elu on õigupoolest ilus.
Konjak joodud, mindi tellitud valge veini juurde. Magusast lõhnast kumas üle äädikahõng ning hoolimata ilusast pudelist sai vein hulga miinuspunkte.
„Kange ja magus ning lõhnalt ja maitselt päris hirmus. Koju seda küll ei vii,“ lubasid joojad üksmeelselt.
Klaas klaasilt läks aga asi paremaks ning järgi ei jäänud lõpuks sellestki midagi. Toreda südaöise söömingu tegi veelgi paremaks selle hind – konjaki, veini ja paksu tulise supi eest tuli igaühel maksta neli eurot.
