Päikesesaare soojad killud


Päikesesaare soojad killud
turg---

Sitsiilia nädal sai kibekiiresti otsa. Küllap tundsid seda peale minu ka kõik ülejäänud, kes Maalehe ja Germalo ühisel reisil seda sooja saart väisasid.

Sidruni- ja apelsinipuude istandused. Kadunud aegade hiilgusest tummalt kõnelevad lugematud varemed ja lõputud viinamarjaväljad. Arutul hulgal kirikuid – üks uhkem kui teine.

Päikesekuivatatud tomatid ja oliivid, mida tänavakaupmehed kõikjal pakuvad. Kaputsiinlaste maa-alused katakombid, kuhu elu kunagised peremehed olid oma maisele ihule koha soetanud, et poolelijäänud teekonda õigel hetkel taas jätkata.

Kalaturgude lettidel lamavad hiiglaslikud mõõkkalad ning kõikvõimalikud meremolluskid.

Ja muidugi Etna. Euroopa suurim tuldpurskav mägi, mille nõlvu katavad hangunud laavakeeled, aga mille vahel kasvavate kidurate kaskede all sirguvad prisked puravikud. Ja seda veel sellistes kogustes, et võta või vikatiga.

Ehkki tuldpurskav mägi oli Maalehe kireva reisiseltskonna jaoks armuline, näitas kaljune päikesesaar meist osadele vahepeal siiski ka oma teravaid hambaid. Sel ööl sähvisid põuavälgud tundide kaupa ning avanesid taevaluugid. Kui hotell lõplikult pimedusse mattus, tuli õhtusöögilauast juba käsikaudu lahkuda.

Kuid tolle öö tegelikust tähendusest saime aimu alles järgmistel päevadel. Mudavoolud olid pühkinud minema naabruses asuva kiirtee ning matnud enda alla hulga inimesi. Saatus oli sündmuste lähistel ööbinud Maalehe reisiseltskonnale ka seekord armuline.

Järgnevate lehekülgede abil saate teiegi, kes te seekord Maalehega Euroopa ja Aafrika piiril asuval päikesesaarel ei viibinud, sellest unustamatust reisist osa.

Maalehe kuusteist aastat tagasi alanud legendaarsete reiside jada jätkub ka tuleval aastal. Siis näeme juba Ahvenamaal.

Kohtumiseni!