Pico ja Faiali saared – ma pidin neid nägema
Kohe kui end reisile kirja panin, mõtlesin, et tahaksin külastada ka teisi saari. Kui lennukis kuulsin, et huvilisi on teisigi, heitsin peast mõtte kulutada raha delfiinidega ujumisele ja vaalade vaatlemisele. Tagantjäreletarkusena võin öelda, et see oli õige otsus. Ühtki kulutatud eurot ma taga ei nuta, saadud elamus oli nii võimas.
Pico saar on must ja müstiline, laavakivimi tooni. Veetsime saarel giidi saatel ringi sõites neli tundi. Nägime 300aastast laavakividest laotud maja, järske merre langevaid kaljusid.
Jõudsime võrdlemisi lähedale saare kõrgeimale, 2531meetrisele tipule. Päris tippu ronimine oleks eeldanud mitmetunnist jalgsimatka, kuid selleks meil kahjuks aega polnud.
Saar oli vanasti tuntud vaalaküttimise ja veinivalmistamise poolest, ent nüüd, kui vaalade küttimine keelatud, on jäänud vaid vein.
Picole tulime lennukiga, sealt edasi Faialile sõitsime laevaga. See on hästi roheline ja lõputult lopsaka loodusega saar.
Kahjuks ei näinud me meremeeste tehtud kuulsaid kaldamaalinguid Horta sadamas, neid tuleb nüüd tagantjärele interneti vahendusel imetleda.
Merelistest objektidest pakkus suurima elamuse betoonist valmistatud omalaadne kanal, mida mööda veel 1980ndatel veeti tapetud vaalu ookeanist kaldale.
Esimest korda elus kogesin ma haudvaikust. Vulkaanikraatrisse sisenedes tuli läbida tunnel. Välimise ava juures oli kõik tavaline, aga kui sisemisest avast kraatri sisse astusime, oli vaikus nii ääretu, et isegi rääkida ei julgenud.
Tagasi São Miguelile sõitsime lennukiga.
Assooridel käik oli minu viies reis Maalehega ning kümnes reis Germalo Reisidega. Seltskond on alati imetore olnud – juttu saab vesta kõigiga, ka võhivõõrast toanaabrit ei pea pelgama.
Helistasin juba toimetusse ja palusin oma nime tuleva-aastasele Korfu–Albaania reisile kirja panna.
