Maalehe rätiga naine haarab korvi ja tõttab viinamarjaväätide poole, teised sabas järel. Nemad tahavad ka korjata! Me kõik tahame! Tahame nüüd ja kohe mahlast pakatavaid kobaraid lõigata ja korvi panna! Ja suhu!

Ei ole veel kunagi sügisel näinud, et kartulivõtu ajal Eestis selline korvide nimel rabelemine käiks!

Gruusias on saagiajal teisiti. Viinamari on peaaegu nagu religioon, korjele appi tõttavad sugulased ei küsi selle eest isegi tasu. Töö pole ometi nii kerge, kobaraid tuleb sitkete väätide küljest hoolikalt lõigata. Niisama peoga tõmmates on sõrmed pehmeid mahlaseid marju täis ja mahl tilgub kätelt sirinal alla.

„Kogu elu olen tahtnud seda tööd teha,“ tunnistab järjest enam inimesi. Mõnuga täidetakse korve ja kurdetakse, et neid on nii vähe.

Muidugi ollakse elevil. Kogu päeva on bussist möödunud raskes lastis vanad veomasinad ja traktorid, mille kärud on pilgeni viinamarju täis. Kastide põhjad on kaetud roostevaba plekiga, et mahl sõites teele ei voolaks.

Midagi sellist pole enamik reisiselle kunagi näinud. Niisugune küllus! Turul algab viinamarja hind 50 eurosendist, keskmine on 70 senti. Maitstakse, ostetakse ja süüakse nii nagu kellelgi isu on.

Parimad on muidugi need kobarad, mis oma käega võetud ja otse suhu topitud. Päris sellega aga Maalehe reisi teisel päeval ei piirudutud. Korvitäied viinamarju viidi istanduse ajalootuppa, kus on veel alles sügav puust küna, kus vanasti viinamarjadest mahl välja tallati. Nüüd saavad soovijad seda proovida. Piisab neljal inimesele paar korda jalgadega tammuda, kui puust renn täitub roosaka paksu mahlaga, mis põranda alla peidetud tsisterni voolab. Värske viinamarjamahl on ülimagus.

„Nüüd tahaks vett peale juua,“ arvavad proovijad, endal suud magusast kleepumas ja käed klaasi ümber naksumas.

Sellega saab viinamarjaisu peaaegu täis ka. Kuid ainult korraks. Istanduse õue on pargitud mõned kärutäied viinamarju, mis peagi purustajasse lähevad. Neid kuhjasid nähes on raske end tagasi hoida ja käed sirutuvad uuesti marjade järele. Põhjamaa inimesele on see pilt äärmiselt mõnus, silmadega süüakse veel enam, kui kätega.

Grupp vaatab suure huviga ka seda, kuidas mehed kühveldavad otse kastist viinamarju purustajasse, mis esmalt eraldab marjad kobaraväätide küljest.

Kestad ja seemned eraldatakse hiljem ning neid kasutatakse kohaliku puskari, tšatša tegemisel. Viimane meenutab maitselt setode hansat ning seda saab turult üsna odavasti – liitri hind algab 2,5 eurost. Peenemad puskarid, mida on erinevate looduslike koostisainetega värvitud, on muidugi kallimad, maksavad lausa 5 eurot liiter.

Magusast viinamarjamahlast aga tehakse grusiinide lemmikmaiust churchellat, millest kirjutame peagi pikemalt. Nimelt on see üks kiiduväärne kodune toode, mis teeb siiani silmad ette Ameerikast tulnud tuntud šokolaadimarkidele.

Ent viinamarjadest ei saa sel päeval veel sugugi isu täis. Kui grupp on pisut puhanud, söönud liha ja hinkaale, joonud peale magusat valget veini, siis mahub paar viinamarja ikka veel kõhtu.

Kui Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik laseb bussis päeval turult ostetud koti viinamarjadega ringi käima, saab ta selle peagi tagasi üsna tühjalt. Põhja on jäänud vaid mõned varred ja natuke mahla.

Tuleb ometi juhust kasutada. Küll kodus jälle kartul troonile tagasi saab.