Rahvuslik õhtu vallatute lisanditega


Rahvuslik õhtu vallatute lisanditega
Rahvuslik õhtuFoto: Marju Vitkar

Bulgaaria folkloor on ikka kuradima värske. No hellast eidekesest ning targast taadikesest oli rahvuslik õhtu ikka väga kaugel. Pigem oli see varietee, mille lisas vürtsi paar rahvuslike sugemetega tantsunumbrit, sütel tantsimine nende hulgas.

Milline see õhtu siis oli? Leegajust ja Leigareid teate? No siis hoopis teistsugune. Mustad kleidikesed, mustad sukad, ega palju enam polegi vaja neile, kel aastaid üle 50.

Teate ju seda lugu, kui laevaõnnetuse tulemusena satuvad mehed ja naised eraldi saartele, millelt üksteist näha võib. Kolmekümnesed otsustavad ujuma hakata, neljakümnesed korraldavad paadi ehitamist, vanemad aga ütlevad elutargalt: „Milleks pingutada poisid! Kõike, mida vaja, näeme ju siitki!“

Nägime, vahepeal saime ka ise tantsu teha. Muusika on ju rahvusvaheline keel, eriti siis, kui ta pole rahvamuusika.

Aga olime ju Varna ja Kuldsete Liivade kandis. Siin sünnib uus folkloor, mida ei kaunista tantsu jaoks liiga soojad vammused, vaid kerge seksivürts. Kui sinna veel segada törts rahvariiet ning sügavat silma vaatamist, jääb Bulgaaria ikka väga pikaks ajaks meelde.

No eriti juhtub see veel siis, kui oled saanud rahvuslikul õhtul kankaani vihtunud särasilma koivad ise taeva poole keerata. Kusjuures tema enda palvel.

Kõik see sensuaalsus kinnitati südametesse sütel tantsitud tantsuga. Sellel on oma lugu, aga räägime mõni teine kord. Kui pikk päevatee niiväga öösse ei kao.